Pühapäev, oktoober 29, 2017

Jälle seeriast enne kirjuta, siis mõtle, eriti kuna anonüümsus pole ju kunagi teema olnud.

Ma olen loll ja järjekindel. Igakord, issand korda miljon,  väike lootus ja kohe hakkab jälle mõte kerima. Lõpeb niikuinii ühte moodi, aga vähemalt siis mul on see hetk. Ja see on tegelikult hoopis halb, sest kukkuda saab ainult siis kui sa oled vähemalt püsti, kui sa oled niikuinii pikali, siis ei ole kukkumine valus. Peab ikka loll olema, et ennast koguaeg püsti ajada.

Ja välised tegurid lähevad ainult hullemaks. Ajab nutma ja naerma, selliselt kibedalt natuke, ühte rohkem kui teist. Sest see tundub ebareaalne. 

Aga mitte sellest. Vaid hoopis sellest.

esimene lumelahing peetud, värske, pehme ja külm. Mis siis, et oli juba uneaeg.  Ometigi ju tore. Ja Uuno on meil õhtuti põhi tegelane. See on ka tore. Ja kui ma sunnin ennast niipalju, et vaatan ja kuulan kedagi, siis on ka tegelikult tore.


Aga pühapäev oli lausa  suurepärane kui lasta sel olla nii nagu see on. Ja ma naersin südamest ja nagu öeldud, seda ei ole ammu juhtunud. Sest me öösel ei saanud taksot ja kõhud olid tühjad ja üks asi viis teiseni ja kahe tunniga olime kodus. Kand ja varavas. Aga see ei ajanud naerma, see väsitas jalad ja kulutas uneaja aga ometigi oli  seda vaja, oli ju vaikne öö ja ainult kerget uduvinet sadas ja sai rääkida omavahel. Ja me oleme sellest rääkinud korda sada, et ei tänita ja võtame aega ja tegeleme ja tähelepanu mõlemile ja vajadused ja siis läheb kõik hästi.  Ja alati läheb samamoodi. Kuid Kassu jäi haigeks, 38+ ja magama enne kui tavaliselt ja me Karoliniga mängisime kaarte. Ja naersime südamest. Sest kes ütleb neli seitset ja paneb maha kolm kaarti. Sest on pühapäev ja kellal on 30k sammu, pooled neist veel enne kui öö sai aoks. Ja ei olnudki rohkem vaja ega tahta. Ja mul ei ole selline tunne vahelduseks, et tahaks ainult, et see maa avaneks ja neelaks. Et korraks ja täiesti arusaamatult on nagu kummaliselt kerge. Homme. Homme hakkab jälle mäest alla veerema.



Ma peaks ilmselt suu kinni hoidma, aga seda on viimase nädala jooksul juhtunud vähemalt kolm korda ja mul viskab natukene kaant pealt ära juba. Tegelikult ma jätsin selle mustandisse ja lasin "vabaks", aga siis see juhtus neljandat korda. Ja see peab lõppema, see on juba naeruväärne!  Et keegi "hea" toob lastele kommi, mitte ühe või väikese paki vaid sellise hea kõhutäie. Ja siis ütleb midagi stiilis, et "Nännnännäää, emme vist ei luba teil neid ära süüüa, aga minul on vähemalt plussid kirjas". Jah, käpad püsti, mina mõtlesin selle välja et pakkidega kommi ei või süüa, olen selle maailma ebaõigluse ees  ainuisikuliselt vastutav, et kommiisu ei tunne piire, et kommid teevad paksuks ja haigeks ja veel suurendavad seda kommiisu. Ja et lapsel on raske, kui ta peab pool järgi jätma kuigi ta tahaks kõik ära süüa.  Nii tore oleks ju kui seda vastikut emmet tee peal ees ei oleks. 





Kolmapäev, oktoober 25, 2017

Noh hädaoru vahele midagi.

Kassu sai oma lasteaia blokist vist üle. Milline kergendus.

Puud said üles kaevatud. Milline kergendus.

Ja siis "uudiseid" hädaorust ka.

 Mulle meeldib kui füüsis on nii väsinud, et vaim ei suuda ka pead tõsta. Eriti kui tegevusel oli mõte ka. Näiteks kaevamine. Ja siis on päris hea, kuulata ja vaadata ja mitte uppuda enda hädameres. Märgata ja näha midagi enda ümber.  Või siis  lihtsalt kõndida, päikeses ja külmas. Sest muud ei saa teha ja ei peagi tegema, sest nii palju sai ju juba tehtud.    Üks päev, siis läheb mõju üle.  Vaja on uut doosi.


See oli päris tore. Minu lemmik vabaaja veetmise viis. Lõppes muidugi halvasti,  nagu enamasti. Üks nuttis ja vingus ja üks õiendas ja üks mossitas.

Väike näide eelmisest nädalast - reede õhtu - perekondlik jalutuskäik /tõuksiga /jooksurattaga tunnike, siis koju jäätist sööma ja Uunot mängima. Kuidas selline asi saab halvasti lõppeda? Kkuidas üks saab nutta ulguda ja kuidas üks saab vinguda ja kuidas suurtel saab kannatus katkeda. Et on külm ja jäätisesort on vale ja maa on pikk ja ....mida kuradit eksole.


Kuulasin neid kuulsaid ted'e. Selline äratundmine jälle. Tead ju küll, aga lohutav on ikka. Läbikukkumine on okei ja õnnetuid on terve ilm täis ja igaühel on oma mätas ja kõik on peas ja üldse see edukultus ja asjad jaaniiedasi. Täpselt, lohutav. Ilma irooniata aga leidsin ikka mõne asjaliku mõtte ka.  Et elu mõte ei ole selles, et koguaeg peaks püüdma õnne poole, elu mõte on selles, et elul oleks mõte.  Et sind on millekski vaja. See mu häda ongi. Tahaks ka hirmus kasulik ühiskonna liige olla, mulle ei piisa sellest, et elu on hea, õnn on õuel ja kõik on hästi. Päris hea oli, kui pidi kella peale minema. Nagu päris elu. Ja masendav, et see oli ainult korraks.  Liiga paindlik ja liiga .....endast sõltuv. See on see, mis mul ajud krussi on keeranud.  Puru põrandal ja puru pööningul. Kumma sa enne ära pühid, selle, mis jääb talla alla ja paistab välja. Niikaua kuni see pööningu puru hakkab ka igast otsast välja pressima ja selle "pühkimiseks" tahaks juba keemiat. Sest nii oleks äkki lihtsam.

Esmaspäev, oktoober 16, 2017

Tahaks Kassust kirjutada. Ja Karolinist. Aga ma ei saa, sest ma ise olen risti-jalus-ees.

Karolin käis eile peol. Sõbrannaga, mitte vanematega.  Mitte sünnipäeval või teatris või kinos vaid ma ei teagi misasi see oli. Kontsert ehk.  Kuhu me juba jõudnud oleme.  Niipalju elevust. Ja mul oli hea meel, et tal on see tunne - et  see on äge ja elevuse tunne, see on mõnus. Ma pean endale ainult põsele laksama, et ma vähemalt püüaks ja teeskleks, et saada sellest natukene osa. Sest see rong läheb ära ja ma jään maha kui ma ennast kokku ei võta. Ja see rong ei tule enam tagasi, see läheb ainult edasi.

Kassu on vahva. Päriselt. Nii vahva ja naljakas ja tore on. Lihtsalt ääremärkuseks. Sest öösel on vaja kisada, ja õhtul on vaja jaurata ja päeval on vaja jonnida ja....kõik see on tegelikult talutav, enam-vähem.   Aga ta ei taha minna lasteaeda. Lihtsalt, mingi plõks, mingist hetkest. Niikui silmad lahti saab hakkab nutuse häälega "Ma ei taha, et täna oleks .....", "Äkki täna ei ole ...." "Miiiiks" "Ma ei taha minnnaaa" Aga tegelikult talle meeldib, on poisid ja sõbrad ja õues liivakast ja meisterdamised, aga ta ei taha minna hommikul. Ja nutab, väriseb ja nutab ja hoiab mul kõvasti kaela ümbert kinni ja peale poolt tundi ma pean ennast lahti rebima ja nemad peavad teda kinni hoidma....ja mis mõte sellel on? Ja mina lähen koju, oma pulkas pea ja mustade kätega. Sest ei ole ju põhjust, pesta pead ja lakkida ja mukkida.



PS: see on umbes kolmas hala "sahtlis". Ei ole eriti mõtet ennast õõnestada, aga mul on viimasel ajal täiesti phhi ka juba. Et niikaua on okei kuni õhtul tuleb kurbus peale ja hommikuks pole hullu, läheb edasi, aga kui juba hommikul tahaks keras vihma käes nutta, siis on niikuinii p***s Mul on endast kopp nii ees, et ma loodan ja arvan, et ma ka võiks ja saaks ja oleks. Aga peab leppima, on nagu on ja nii jääb Noh, et ikka ja endiselt on sitt, aga tahkusid on juurde tulnud. Erinevaid. Eks ma ikka sisimas teadsin  ju ka, et iseenesest ei tule midagi. Aeg raisus Ma ei tahagi mitte midagi teha, mitte midagi ette võtta, kuskile minna või midagi näha. Sest kõik muutub sitaks. Ükskõik, kas ma püüan ja pingutan või lohistan seda köit. Täpselt sama, las ta siis lohiseb.  Käisime spa-s. Kassu hüppas äärelt vette. Ja see tegi talle nalja ja ta oli nii õnnelik ja tahtis muudkui veel ja veel. Mina ei tahtnud, aga hea oli vaadata. Natuke nagu mäletan, et kunagi olid mingid asjad, mis panid mind ka sedasi tundma. Et suu läheb kõrvuni ja tore on.  Päriselt ei mäleta millal midagi naerma ajas.  Sunnitud naeratus, heakskiitev muie, aga naer? Südamest tulev naer? Ainult vastupidi.

Teisipäev, oktoober 03, 2017

Kassu võtab kastist kõrvitsa. Ta nimetab seda suvikõrvitsaks. Järjekindlalt, hoolimata parandustest.

"Äkki teed püreesuppi?"

Puhas muusika, eile alles tegin, aga kohe teen uue. Miski ei tee mulle vist praegu rohkem rõõmu.  See oli ka päris hea moment kui Kassu kõik keedetud porgandid kasuka tegemise ajal ära sõi. Või kui riivitud peeti juurde küsis. Ortoreksiku väikesed rõõmud.

Karolin nii püüab, oli nõus suppi proovima ja ütles, et see pole nii hull kui ta arvas. Poole väikese (no ikka väga väikese) kausi söömine võttis tal kahtlaselt kaua. Et nautis? Treenitud silm nägi kohe, et nägu oli aga selline, et ropsida tahtis. Aga õunakoogi nimel.


*Ja ei sõnagi halast ja valikutest ja mida on mõistlik ja mida on mõttetu teha. Ja pimedusega võidujooks ja ajaga võidujooks ja kurask kuhu see päev küll kaob.

Pühapäev, oktoober 01, 2017

2 tundi ja mööbeldatud. Peaks remontima ka, aga praegu aitas ka ainult mööbeldamine. Sest palju oli juba tehtud ja kuskile ei jaksanud enam minna (sest palju oli juba tehtud)  ja ükskord ju pidi seda tegema. Et äkki oli hea mõte.  Alati on nii, et kui teed, siis saab tehtud. Vahel saab valesti, halvasti ja üle tehtud. Ja vahel on parem jätta tegemata. Aga vahel.

Suur tuba on natuke tühi. Aga see on ka ajutine. Alati on, sest kola, see ei jäta maha. Aga miks ma üldse hakkasin kiirel pannkoogi-vaarikamoosi-töö-kvaliteet-kvantiteet-kalalkäigu pühapäeval aega "raiskama"

Kassu läks oma tuppa magama. Ei mingit piiksu, ei külma tekki, ei tule korraks siia. Ei midagi. Öösel mats-nutt-emmmeeeee. Tõstsin tagasi. Mats-nutt-emmmmeeeee. Võtsin kaissu. jalad peas ja ribis ja...kesse magab niimoodi. Keegi ei maga. Mittekeegi.
7.30
Kassu:"Miks ma oma voodis ei ole, ma tahan oma voodisse magama minna. See ei ole minu voodi ju".  Nojah. Tahad  küll, aga sipleks äkki vähem. Tuleb puur ehitada.

PS: Olgu märgitud, et mul on draftis mitu hala. Pikad, sama mustriga, ei midagi uut. Natuke on juba füüsiliselt valus, tahaks ja ei tahaks. Sama rada või kurat pane see uks üldse kinni. Ja tee lahti uus. Või vana, aga rohkem. Äkki on Pandora? Või  uksed kinni, silmad kinni, ära uju ei vastu ega alla. Äkki jääb lihtsalt ka pinnale. Või äkki ei jää. Ma olen kits aga ma ei tea palju neid heinakuhjasid on. Võib-olla on mitu, võib-olla on suured ja magusad, võib-olla pole ühtegi ja võib-olla on mõni kuhi ohakaid täis.  Tahaks ju loota, aga reaalsus.

Mul ei ole telefonis üldse uusi pilte. Viimased on pügamisest. See oli tegelikult päris lahe. Üks väike lõikas ja teine väike taustal ulgus nutta. Nagu oleks ennast pügatud :D

Aga teiste tehtud pildid ongi natuke paremad. Mis on pildil valesti. Mitte midagi, kõik on absoluutselt hästi. Pildil.