Tahaks Kassust kirjutada. Ja Karolinist. Aga ma ei saa, sest ma ise olen risti-jalus-ees.

Karolin käis eile peol. Sõbrannaga, mitte vanematega.  Mitte sünnipäeval või teatris või kinos vaid ma ei teagi misasi see oli. Kontsert ehk.  Kuhu me juba jõudnud oleme.  Niipalju elevust. Ja mul oli hea meel, et tal on see tunne - et  see on äge ja elevuse tunne, see on mõnus. Ma pean endale ainult põsele laksama, et ma vähemalt püüaks ja teeskleks, et saada sellest natukene osa. Sest see rong läheb ära ja ma jään maha kui ma ennast kokku ei võta. Ja see rong ei tule enam tagasi, see läheb ainult edasi.

Kassu on vahva. Päriselt. Nii vahva ja naljakas ja tore on. Lihtsalt ääremärkuseks. Sest öösel on vaja kisada, ja õhtul on vaja jaurata ja päeval on vaja jonnida ja....kõik see on tegelikult talutav, enam-vähem.   Aga ta ei taha minna lasteaeda. Lihtsalt, mingi plõks, mingist hetkest. Niikui silmad lahti saab hakkab nutuse häälega "Ma ei taha, et täna oleks .....", "Äkki täna ei ole ...." "Miiiiks" "Ma ei taha minnnaaa" Aga tegelikult talle meeldib, on poisid ja sõbrad ja õues liivakast ja meisterdamised, aga ta ei taha minna hommikul. Ja nutab, väriseb ja nutab ja hoiab mul kõvasti kaela ümbert kinni ja peale poolt tundi ma pean ennast lahti rebima ja nemad peavad teda kinni hoidma....ja mis mõte sellel on? Ja mina lähen koju, oma pulkas pea ja mustade kätega. Sest ei ole ju põhjust, pesta pead ja lakkida ja mukkida.



PS: see on umbes kolmas hala "sahtlis". Ei ole eriti mõtet ennast õõnestada, aga mul on viimasel ajal täiesti phhi ka juba. Et niikaua on okei kuni õhtul tuleb kurbus peale ja hommikuks pole hullu, läheb edasi, aga kui juba hommikul tahaks keras vihma käes nutta, siis on niikuinii p***s Mul on endast kopp nii ees, et ma loodan ja arvan, et ma ka võiks ja saaks ja oleks. Aga peab leppima, on nagu on ja nii jääb Noh, et ikka ja endiselt on sitt, aga tahkusid on juurde tulnud. Erinevaid. Eks ma ikka sisimas teadsin  ju ka, et iseenesest ei tule midagi. Aeg raisus Ma ei tahagi mitte midagi teha, mitte midagi ette võtta, kuskile minna või midagi näha. Sest kõik muutub sitaks. Ükskõik, kas ma püüan ja pingutan või lohistan seda köit. Täpselt sama, las ta siis lohiseb.  Käisime spa-s. Kassu hüppas äärelt vette. Ja see tegi talle nalja ja ta oli nii õnnelik ja tahtis muudkui veel ja veel. Mina ei tahtnud, aga hea oli vaadata. Natuke nagu mäletan, et kunagi olid mingid asjad, mis panid mind ka sedasi tundma. Et suu läheb kõrvuni ja tore on.  Päriselt ei mäleta millal midagi naerma ajas.  Sunnitud naeratus, heakskiitev muie, aga naer? Südamest tulev naer? Ainult vastupidi.