teisipäev, august 27, 2013


Segane jutt, aga  tahab välja tulla. Kui kõik on hästi, siis see ei saa lihtsalt kesta.

Aasta tagasi oli sama asi, ma arvasin, et see on viimaks läbi, et see ei näri enam mu hinge, et see ei varjuta enam minu enda reaalsust, mis teadupärast on ainult see, kuidas sa ise asju näed. Päris vabastav oli. Mitte hoolida sellest närijast, inimestele silma vaadata, naerda kõvasti, seista käed puusas ja mitte rinnal risti.  Kas sa näed pool tühja või pool täis klaasi. See kuidas keegi teine näeb  seda klaasi  ei oma ju tähtsust.  Eksisin. Ju siis ei olnud sealmaal.  Ja nüüd on jälle. Aasta on täis saanud, käed on puusas, klaas tundub mulle täis ja ma kardan, et tuleb keegi ja valab selle jälle tühjaks. Sama halb on see, kui keegi üritab seda kuhjaga täis valada. Milleks? Peen iroonia, mis asi? Kas ta ei võiks lihtsalt olla, pool täis, nagu ta päriselt on.

Ah või vahet pole ka, elu on ilus niikuinii.

 
Mängisime 2:1-le jalkat. K: toida mulle, toida mulle! Ehk siis sööda

kolmapäev, august 21, 2013

huumorinurk

Eile hommikune vestlus -

K: Millal me sinna minema hakkame kuhu me täna minema pidime?
Mina: Kuhu?
K: Eesti vabariigi sünnipäevale noh
Mina: No ei me ei lähegi kuhugile, pidu on igaühel omas kodus, õhtul teeme kooki ja värki.
K: No jaa, aga onud peavad ju rääkima ka.
Mina: Ma ei tea siis, võib-olla telekast tuleb midagi...

Ta ikka hästi ei olnud nõus sellega, aga no päriselt, need onud ei räägi kuigi huvitavat juttu, eriti 4-aastase vaatevinklist.  Aga kooki ma tegin, esimene üle mitme kuu, aga mitte sellepärast. Hoopis sellepärast tegin, et punased sõstrad on praegu täiesti vastupandamatud. Ja sellepärast, et ma ei viitsinud eile mitte midagi muud teha peale söögi ja söömise. Hommikul käisin jooksmas ja ikka üldse ei läinud edasi. Ei mingit tavapärast energia laksu, ei mingit õnnejoovastust - lihtsalt väsimus ja töntsid jalad.


Mul tuli meelde üks suvine seik, see oli lihtsalt nii piinlik, et ei saa riskida sellega, et see kunagi meelest võiks ära minna. Sport on läinud massidesse, kallil sugulasel on rattasõltuvus ja vastav ratas ka - no selline ilma pedaalideta ja ulme kerge ja ulme hästi läheb edasi jne. No kuidas sa siis ei proovi sellega sõita. Ei saanud neid jalgu hästi kinni-lahti, otsustasin siis sõidu teha nii, et ühte jalga päris kinni ei pane. Sain siin  kõrvalisel maanteel hoo üles ja vahetasin käigud alla ja seda kangi enam ei leidnud, kus käike üles saaks, jalad käisid elu kiiresti ringi, aga ratas hakkas peaaegu seisma jääma ja seisval rattal on suhteliselt kehv tasakaalu hoida.  Järgmisel hetkel käis nõks ja mu mõlemad jalad olid kinni - no pole hullu, rahu, rahu, pean lihtsalt järsult tõmbama ja jalg tuleb lahti jälle. Vaatasin seljataha ja nägin, et tagant tuleb politseiauto. Mina nagu vana kriminaal läksin veel rohkem ähmi täis ja unustasin jala lahtirebimise meeleolus väntamise ning kukkusin seisva rattaga ümber, endal seelik üle pea. Politsei oli muidugi viisakas, jäi seisma ja küsis ega ma viga ei saanud. No väga ei saanud, aga ma nägin kerget muiet mõlemal suunurgas. Ei tea kas nad oleksid võinud mulle trahvi ka teha - täiesti ebsaadekvaatne käitumine ju. Fail, fail, fail


esmaspäev, august 19, 2013

Suvepäevad

Ei noh, see pidu ei lõpegi kunagi ära. Või korraks siiski lõppes, küll varsti edasi läheb. Põlved kipitavad, sest oma tiimi eest tuleb väljas olla. Maksku mis maksab. Maksis küüne,sellest oli kahju. Ikkagi oma ja kaua kasvatatud Aga mul läks hästi, vähemalt suu ei olnud verd täis. Kohvi(ja ainult) mürgituse sain. Või oli see E951. Reielihased valutavad. Kui mul üldse midagi on, siis on need treenitud reielihased. Ja näed kuidas tulitavad, see kõneleb nii mõndagi. Aga pole minu süü, et punk on lahe. Või oli see rokk. Mõne hinnangul labane sült. Aga lahe ju oli siiski. Öö oli täis asju, nalja, laulu  ja naeru, noh üldse inimesi. Parajas annuses.  Raiskasin peaaegu neli tundi magamisele, nõrk. Tugevamad ei raisanud. Kanaemadus on mu diagnoos, natuke võiks vist tagasi tõmmata. Aga muidu lapsest saab asja, näpud püsti ja hop-hop.

Lihasvalu võib olla ka tegelikul trennist, päris trennist. Aga ilus on mõelda, et see on hoopi sellest, et: "Mama anarhia, papa stakan portveina...."

reede, august 16, 2013

värdjad

Ei ole kõik roosamanna kah. Õnneks on mured tühised.

Kanad on ikka täielikud värdjad ja see viimane kukk on veel esivärdjas numero uno, sest tema peaks olema mees ning käituma vastavalt mitte nagu mingi värdjas kana. Selleks ta ju mõeldud ongi, et ta ei oleks värdjas kana vaid oleks kukk ja ohjaks neid värdjaid kanu ja teeniks kuidagi oma jahukördi välja.  Praegu ei teeni, üldse mitte. Õnneks ei ole mu usk kogu kanasoosse veel kadunud, sest värskem kari, mis sellel kevadel võetud, ei tundu väga värdjad olevat, veel vähemalt. Need vanad olid juba tulles värdjad, sabade asemel olid verised köndid. Aga noh, neil oli raske lapsepõlv, ela ise kümnekesi ühes kastis, ikka sööd naabri saba ära. Uued olid tulles väiksemad st kastis oli neid sama palju, aga ruumi oli rohkem. Ei jõudnud veel ära värdjastuda. Eks näis, talv mõjub kõigile masendavalt. Kui see veel rohkem kestaks, lööks inimesedki üksteisel pead veriseks.  Uued ja vanad värdjad on praegu veel eraldi kuutides, päeval patseerivad lahtiselt. Nende esimene omavaheline kohtumine oli nagu stseen mõnest metsiku lääne teemalisest  filmist  - uued tulevad arglikult õuele vaatama ja siis vanad värdjad tulevad, kusjuures teisest hoovi otsast, kusjuures jooksuga, kukk kusjuures  kõige ees(sellepärast ta ongi numero uno värdjas), silmad pungis ja lendavad kusjuures kogu pandega uutele peale. Nüüd on mingi harjumine juba toimunud, aga  kui uus  vanale värdjale silmaulatusse jääb, siis see uus ikka nokaga saab ka. Õnneks hoov suur ja uued saavad põgeneda ja varjuda. Üks vana värdjas talvel ei saanud, sest noh talvel on külm ja värdjad on ruumis kinni. Ja ruum ei olnud väga suur. Lõppes see talle halvasti ja verise peaga. Elas kevadeni teistest eraldi ja siis kui õueaeg peale tuli, siis ta sai põgeneda. Valis muidugi hea ohutu koha kuhu teised värdjad, kes üllatuslikult midagi on võimelised ikka õppima ka, vältisid. No istus paar päeva meie kuuseheki all, mulle ta täitsa meeldis, sest ta oli ohver ja mitte värdjas. Tunne oli vist vastatikune, sest ohver otsustas vaatama tulla, mis me seal oma aias sees teeme. Meie ei teinud midagi, toas olime, aga Suska korraldas talle sooja vastuvõtu. Mina pidin pärast sulgi koristama. Teised värdjad hoidsid eemale meie aiast sellepärast, et see sama asi oli juba ükskord enne juhtunud. Ja ükskord juhtus nii, et kukk ronis oma aedikust välja ja suska juhtus kah oma aedikust väljas olema. Ja ükskord juhtus nii, et aediku uks oli ööhämaruses lahti ja kellegile, kellel olid teravad hambad,  meeldis rohkem kui sellel järgmisel uuel kukel ei oleks pea ja keha vahel otseühendust. Esimestel kordadel tundus see  kõik mulle shokeeriv, peale esimese kuke ära minekut käed isegi värisesid, aga nüüd ma vaikselt juba ootan, millal see värdjakari veel väiksemaks jääks, et äkki nad siis ei ole nii värdjad. Vastasel juhul peab ise kirvest välgutama hakkama.  Ja kui see jutt tundub rõve, siis need metsamarja maitselised kana pooltiivad poe jahedal riiulil kena karbikese sees on tegelikult ka kunagi mõne elus kana küljes olnud ja kasvanud ja sellel konkreetsel kanal oli kah kindlasti kahju neid kaotada kellegile õhtusöögiks, aga noh, life is a bitch. Igatahes, need kaks esimest kukke olid kuidagi mehisemad ja neid ma ei vihanud väga. See praegune, värdjas numero uno, sai ise muidugi ka kõvasti nokkida talvel, terve rinnaesine oli sulgedest lage, just siis kui oleks vaja mingit kehakatet, sest külm on niigi. Värdjad ise on ka päris koledad, pool tööd, mis enne potti pistmist tehakse, on juba valmis. Aa ja üks värdjas  suri täitsa ise paar päeva tagasi ära, enne lonkas paar päeva, siis  vajus hari lönti ja saidki koerad  jälle kõhu täis. Aga vbl ei surnud ka ise, äkki teised värdjad ka aitasid.  Igatahes ühel värdjal tekkisid hiljuti mingi instinktid ja hakkas mune hauduma, see fakt päästab ta praegu värdja staatusest. Sest noh, see on ikka loomulik ja ilus. Ja nüüd ta istub pesal juba 2 nädalat vist. Pesa on küll eraldi ruumis teistest, aga kuna hauduja tahab ka vahest välja ja süüa ja päikest, siis ei ole ta päris luku taga. Ja teised värdjad lähevad talle kogu karjaga kallale kui ta välja juhtub tulema. Eile nägin, kõik, korraga, täiesti värdjad. Ajasin värdjad minema, oleks mul mingi pikem terariist olnud, oleks koerad jälle kõhu täis saanud, silm poleks ka pilkunud. Aga mingi aja möödudes tundus tobe neid niisama kätega  taga ajada. Igatahes ei ole haudujal järelikult vaja välja tulla ja me peame midagi ehitama talle, et ta ei saaks välja. Normaalne, nagu muud poleks oma eluga teha.  Igatahes eile ta ikka lonkas ja käis kõveralt, ei ole normaalne. Ma miskipärast väga ei usu, et ta midagi reaalselt välja ka haub, aga üritamise eest saab plusspunkte. Igatahes on värdjaid järgi nüüd mingi 7 koos kukega. Ehk viskab enne talve veel mõni varbad püsti. Äkki surevad kõik maha. Värdjad. Aga uued on nunnud, näevad ilusad välja ja ei noki teineteist lõhki. Sellistele tahaks isegi pai teha ja saia moosiga anda. Seega ma ei ole loomavihkaja ja  need vanad kanad on lihtsalt  värdjad. Aga munad on head. Äkki on neisse ka agressiivsus sisse kodeeritud? Äkki ei peaks sööma? Ah, ega need poes müüdavad munad ka mingitelt muinasjutu kanadelt ei ole, kindlasti on samasugused värdjad, ainult ilma päikesevalguseta kasvanud. Ja siis võib aru saada, miks nad värdjad on, erinevalt nendest värdjatest siin. Igatahes palju auru mingi tühise 7 kana peale (kukk on ka kana).   Mitu korda ma kirjutasin värdjas? Liiga vähe vist.

pühapäev, august 11, 2013

100 things to do before...

Tantsida nii nagu keegi ei vaataks, keset  sulnist augustiööd, paljajalu märjal asfaldil, juuksed vihamst tilkumas - checked!

All my life I've been searching for something. Something never comes and never leads to nothing.....
(FF)
Volume - up, repeat - on

laupäev, august 10, 2013

Eneseupitus ei ole ilus,  nii lihtsalt ei tehta ja niikuinii ei määra see midagi, see on tühine ja  see ei huvita kedagi ja ma võin lugeda üles kümneid, kui mitte sadu asju, mis on minu küljes, ümber ja sees valesti või mitte piisavalt hästi. See on kaduv ja täiesti ebaoluline, aga ma tunnen ennast selletõttu suurepäraselt, sest  jah... I rulez, big time :D

neljapäev, august 08, 2013

Päevad on nii lühikesed. Nüüd on kohe eriti lühikesed, sest vähemalt kolmandik olen sunnitud olema asjalik ja istuma toolil ja vaatama helendavat ekraani ja magada tuleb ka umbes kolmandik, sest kui ei puhka, siis ülejäänud 2/3 päevast on täiesti raisus läbi udu olesklemine. Sööma peab, kõige hullem on see, et seda sööki peab tegema ka ja mingil juhul ei kavatse ma praegusel ajal süüa mingisugust kiiret poe äkat kui vitamiine täis köögivilju pressib aknast ja uksest peale. Ja need pressijad  tuleb ju veel sisse ka teha.  Sest talvel peab ka inimene sööma (mul on 2 sügavkülma juba täis). Pesema kah peab, eriti latsekest. Nad lasteaias vist ei vaataks eriti hea pilguga kui preili põrsas hommikul kohale tuuakse. Ja põrsas ta õhtul enne vanni on, sest kes see viitsib jalanõusid õues jalga panna, sest kivid teevad ju massaaaazhi. Puhkuse ajal tihti ei jõudnudki pesta teda, üldse. Sest kui kell on 12 öösel, siis sa tõstad 4-aastase voodisse, mitte vanni ja ega pimedas ju nii must ei paistnud kah. Päris hea pilt oli kui hommikul(keskpäeval) voodist välja ronis.  Aga nüüd ta peab magama minema kell 9, sest muidu ei saa hommikul maast lahti. Ja keegi peab ta magama panema.  No ja mitu tundi jääb alles? Väga vähe, kõige rohkem kolm. Ja selle kolme tunni jooksul ei saa koristada, ei saa poodi minna, ei saa kinno minna, ei saa sauna minna, ei saa raamatukokku minna(tegelikult ma seda kõike muidugi teen, aga südamest kahju on :D ), ei saa üldse kuskile sellisesse kohta minna, kus on katus peal, sest see on selle aasta ainus suvi ja see saab kohe läbi ja siis päike enam ei paista ja ei ole soe ja peab jope selga panema ja vihma sajab ja peab oma urus vangis istuma. Teine varinat on see, et ma ootan nende asjade tegemisega selleajani kui ilm peaks halb olema, aga iroonia seisneb selles, et paari kuu jooksul on olnud umbes 2 päeva, kus on saanud väita, et ilm on ehk natuke kehva võitu. See sillerdav suvi on kestnud mai esimesest nädalast ja mul on terve see aeg selline paanika - see saab kohe läbi, sest Eesti suvi on ju lühike, kõik teavad seda, mõni aasta seda polegi ja kui ongi, siis on see väga-väga lühike, nagu poleks olnudki..... Aga on alles augusti algus ja see aasta on suve olnud küll, ma ei mäletagi, et seda suve kunagi nii palju ja korraga oleks antud ja ma ei räägi kaugeltki ainult ilmast vaid olemisest, elamisest ja vabadusest. Korraga on olnud lõbusat seltskonda ja mõnusat üksiolemist, laps on korraga juba nii suur ja iseseisev kui ka ikka väike, siiras ja armas, vahel on tundide kaupa rahu, järgmine hetk on terve lasteaed me õuele kolinud ja nad kõik tahavad minult midagi saada,  on saanud istuda, astuda, olla ja rahmida, nii palju on olnud teha ja midagi ei ole pidanud tegema, kodus on hea, mujal on hea. Pähe ei mahu, miks see nii üllatav mulle ikka veel on. Tõrvatilk on mu vigane olemine, aga see juba on sisuliselt möödunud ja äkki oligi hea, sest hulludel on vahel vaja oma kinnisideedest kah puhata.
Ja ehk ei olegi nii hull kui sügis peaks tulema...kunagi. Sest praegu on väljas 30C, ilma liialdamata ja niikuinii on ükskõik mille tegemiseks liiga palav.