värdjad

Ei ole kõik roosamanna kah. Õnneks on mured tühised.

Kanad on ikka täielikud värdjad ja see viimane kukk on veel esivärdjas numero uno, sest tema peaks olema mees ning käituma vastavalt mitte nagu mingi värdjas kana. Selleks ta ju mõeldud ongi, et ta ei oleks värdjas kana vaid oleks kukk ja ohjaks neid värdjaid kanu ja teeniks kuidagi oma jahukördi välja.  Praegu ei teeni, üldse mitte. Õnneks ei ole mu usk kogu kanasoosse veel kadunud, sest värskem kari, mis sellel kevadel võetud, ei tundu väga värdjad olevat, veel vähemalt. Need vanad olid juba tulles värdjad, sabade asemel olid verised köndid. Aga noh, neil oli raske lapsepõlv, ela ise kümnekesi ühes kastis, ikka sööd naabri saba ära. Uued olid tulles väiksemad st kastis oli neid sama palju, aga ruumi oli rohkem. Ei jõudnud veel ära värdjastuda. Eks näis, talv mõjub kõigile masendavalt. Kui see veel rohkem kestaks, lööks inimesedki üksteisel pead veriseks.  Uued ja vanad värdjad on praegu veel eraldi kuutides, päeval patseerivad lahtiselt. Nende esimene omavaheline kohtumine oli nagu stseen mõnest metsiku lääne teemalisest  filmist  - uued tulevad arglikult õuele vaatama ja siis vanad värdjad tulevad, kusjuures teisest hoovi otsast, kusjuures jooksuga, kukk kusjuures  kõige ees(sellepärast ta ongi numero uno värdjas), silmad pungis ja lendavad kusjuures kogu pandega uutele peale. Nüüd on mingi harjumine juba toimunud, aga  kui uus  vanale värdjale silmaulatusse jääb, siis see uus ikka nokaga saab ka. Õnneks hoov suur ja uued saavad põgeneda ja varjuda. Üks vana värdjas talvel ei saanud, sest noh talvel on külm ja värdjad on ruumis kinni. Ja ruum ei olnud väga suur. Lõppes see talle halvasti ja verise peaga. Elas kevadeni teistest eraldi ja siis kui õueaeg peale tuli, siis ta sai põgeneda. Valis muidugi hea ohutu koha kuhu teised värdjad, kes üllatuslikult midagi on võimelised ikka õppima ka, vältisid. No istus paar päeva meie kuuseheki all, mulle ta täitsa meeldis, sest ta oli ohver ja mitte värdjas. Tunne oli vist vastatikune, sest ohver otsustas vaatama tulla, mis me seal oma aias sees teeme. Meie ei teinud midagi, toas olime, aga Suska korraldas talle sooja vastuvõtu. Mina pidin pärast sulgi koristama. Teised värdjad hoidsid eemale meie aiast sellepärast, et see sama asi oli juba ükskord enne juhtunud. Ja ükskord juhtus nii, et kukk ronis oma aedikust välja ja suska juhtus kah oma aedikust väljas olema. Ja ükskord juhtus nii, et aediku uks oli ööhämaruses lahti ja kellegile, kellel olid teravad hambad,  meeldis rohkem kui sellel järgmisel uuel kukel ei oleks pea ja keha vahel otseühendust. Esimestel kordadel tundus see  kõik mulle shokeeriv, peale esimese kuke ära minekut käed isegi värisesid, aga nüüd ma vaikselt juba ootan, millal see värdjakari veel väiksemaks jääks, et äkki nad siis ei ole nii värdjad. Vastasel juhul peab ise kirvest välgutama hakkama.  Ja kui see jutt tundub rõve, siis need metsamarja maitselised kana pooltiivad poe jahedal riiulil kena karbikese sees on tegelikult ka kunagi mõne elus kana küljes olnud ja kasvanud ja sellel konkreetsel kanal oli kah kindlasti kahju neid kaotada kellegile õhtusöögiks, aga noh, life is a bitch. Igatahes, need kaks esimest kukke olid kuidagi mehisemad ja neid ma ei vihanud väga. See praegune, värdjas numero uno, sai ise muidugi ka kõvasti nokkida talvel, terve rinnaesine oli sulgedest lage, just siis kui oleks vaja mingit kehakatet, sest külm on niigi. Värdjad ise on ka päris koledad, pool tööd, mis enne potti pistmist tehakse, on juba valmis. Aa ja üks värdjas  suri täitsa ise paar päeva tagasi ära, enne lonkas paar päeva, siis  vajus hari lönti ja saidki koerad  jälle kõhu täis. Aga vbl ei surnud ka ise, äkki teised värdjad ka aitasid.  Igatahes ühel värdjal tekkisid hiljuti mingi instinktid ja hakkas mune hauduma, see fakt päästab ta praegu värdja staatusest. Sest noh, see on ikka loomulik ja ilus. Ja nüüd ta istub pesal juba 2 nädalat vist. Pesa on küll eraldi ruumis teistest, aga kuna hauduja tahab ka vahest välja ja süüa ja päikest, siis ei ole ta päris luku taga. Ja teised värdjad lähevad talle kogu karjaga kallale kui ta välja juhtub tulema. Eile nägin, kõik, korraga, täiesti värdjad. Ajasin värdjad minema, oleks mul mingi pikem terariist olnud, oleks koerad jälle kõhu täis saanud, silm poleks ka pilkunud. Aga mingi aja möödudes tundus tobe neid niisama kätega  taga ajada. Igatahes ei ole haudujal järelikult vaja välja tulla ja me peame midagi ehitama talle, et ta ei saaks välja. Normaalne, nagu muud poleks oma eluga teha.  Igatahes eile ta ikka lonkas ja käis kõveralt, ei ole normaalne. Ma miskipärast väga ei usu, et ta midagi reaalselt välja ka haub, aga üritamise eest saab plusspunkte. Igatahes on värdjaid järgi nüüd mingi 7 koos kukega. Ehk viskab enne talve veel mõni varbad püsti. Äkki surevad kõik maha. Värdjad. Aga uued on nunnud, näevad ilusad välja ja ei noki teineteist lõhki. Sellistele tahaks isegi pai teha ja saia moosiga anda. Seega ma ei ole loomavihkaja ja  need vanad kanad on lihtsalt  värdjad. Aga munad on head. Äkki on neisse ka agressiivsus sisse kodeeritud? Äkki ei peaks sööma? Ah, ega need poes müüdavad munad ka mingitelt muinasjutu kanadelt ei ole, kindlasti on samasugused värdjad, ainult ilma päikesevalguseta kasvanud. Ja siis võib aru saada, miks nad värdjad on, erinevalt nendest värdjatest siin. Igatahes palju auru mingi tühise 7 kana peale (kukk on ka kana).   Mitu korda ma kirjutasin värdjas? Liiga vähe vist.