Segane jutt, aga  tahab välja tulla. Kui kõik on hästi, siis see ei saa lihtsalt kesta.

Aasta tagasi oli sama asi, ma arvasin, et see on viimaks läbi, et see ei näri enam mu hinge, et see ei varjuta enam minu enda reaalsust, mis teadupärast on ainult see, kuidas sa ise asju näed. Päris vabastav oli. Mitte hoolida sellest närijast, inimestele silma vaadata, naerda kõvasti, seista käed puusas ja mitte rinnal risti.  Kas sa näed pool tühja või pool täis klaasi. See kuidas keegi teine näeb  seda klaasi  ei oma ju tähtsust.  Eksisin. Ju siis ei olnud sealmaal.  Ja nüüd on jälle. Aasta on täis saanud, käed on puusas, klaas tundub mulle täis ja ma kardan, et tuleb keegi ja valab selle jälle tühjaks. Sama halb on see, kui keegi üritab seda kuhjaga täis valada. Milleks? Peen iroonia, mis asi? Kas ta ei võiks lihtsalt olla, pool täis, nagu ta päriselt on.

Ah või vahet pole ka, elu on ilus niikuinii.

 
Mängisime 2:1-le jalkat. K: toida mulle, toida mulle! Ehk siis sööda