Mul oli eile mõte, et ma ei jookse enam mitte kunagi. Täna ma arvan, et vast ikka jooksen, aga mitte nii. Sellel pole mingit pointi. See ei ole lõbus, see ei meeldi mulle ja mingit tulemust ju ka pole. Ega tule. Ega ma lootnudki, aga lootsin, et on vähemalt tore nagu eelmine kord. Väga ei olnud. Lootsin, et saab Suusist ilusad pildid vähemalt nagu eelmine kord. Väga ei saanud. Trenni eest läks arvesse vast küll, pool tundi HIIT-i,luidetel, ilma pausideta. Oi ei, valetan, üks pa*a paus Suusil oli, ta ikka oskab. Alati. Kõige ebasobivamal ajal ja kohas.

No ja näha, mis Suska sellest lõpuks arvas. Hea veel, et sülle ei pidanud võtma. Ühesõnaga, läksime mütsiga lööma ja lüüa me saime :)


Aga nädal on raske olnud, väga raske. Ma juba olin jälle selline nagu vahepeal suvel kui tunni kaupa und lubati. Kui ikka mitu tundi öösel sulle näkku röögitakse, käsi näritakse nii et sinikad järel ja päeval ka veel oma pahameelt demonstreeritakse, siis viib ikka tuju nulli küll. Aga Kassul oli ka põhjus tnördinud olla, talle ju ei meeldi need uuendused ja seda ei saa omakorda pahaks panna.  Aga siiski,  nüüd on parem, palju parem. Kassu pisikesed sammud suureks lapseks saamise poole on küll vaevalised, aga siiski kindlad. Ja mu rõõmus laps on tagasi, jälle on meil päevad täis naeru ja elu tundub olevat üks lilleke rohus.

Mitteüldseoluline heietus.

Ma järgmine kord luban endale, et kui ma olen haige, siis ma olen haige ja ei vingu. Sest see läheb mööda. Ja midagi ei juhtu kui ma natuke siruli olen. No kohe mitte midagi. Lapsed on ainult õnnelikumad, üks saab mul otsas ronida ja nägu hammustada ning teisega saab rahulikult raamatuid lugeda. Või no nii rahulikult kui saab, kui keegi üritab samal ajal seda raamatut tuhandeks tükiks rebida. Igatahes, kõik on jälle rööpas, mu energia ja rahutus on tagasi. Samas olen ma nii õnnelik, nii õnnelik, et ma jõuan jälle joosta, nii õnnelik, et mul on esmaspäeva hommikul aega titega ujuma minna ja ma jaksan puid lõhkuda nagu vana imeline hulk kunagi. Ei pea kännu otsas istuma ja oma saamatuse pärast krokodilli pisaraid valama. Kõik on nii suhteline. Ma ei saa aru, kuidas mingid tühised asjad vahel mind nii halvasti saavad mõjutada, kui ometi kõik on nii suurepärane. Need tited vist mõjuvad mulle nii, et ma käin pool päeva ringi ja õhkan kui hästi kõik on, teisest poolest praegu ei räägi. Sest seda praegu ei ole...eriti. Karoliniga oli samamoodi, oeh-kui-palju-oli-teha-ja-kui-vähe-aega-selle-kõige-tegemiseks-oli, aga ma ikka käisin rind õnnest kummis ringi.

Kassu sai 11. Kuu pärast mul ei ole enam beebit, on väikelaps. Pisarapaus. Kuidas see aeg lendab. Kus mina siis olen, et see kõik nagu unenägu mööda läheb.

Kassu kõnnib. Sammus on tunda kelmikat tantsurütmi. Meenutab rõõmsat onklit, kes poe nurga tagant nähtavale ilmub. Tugevam tuulehoog puhub käpuli. Aga ta on visa. Nüüd ootame sõnu. Midagi muud peale emmm-mämm-mämmm. Ju tal siis ei ole praegu rohkem midagi öelda. Konkreetne mees.

Ja ega ma ei arvanudki et nii ei lähe.Aga ikka üritasin
Kook oli päris. Ja issand-jummal-kui hea. Vahukoor, toorjuust,mustikad - no mis saab valesti minna :)