Ma järgmine kord luban endale, et kui ma olen haige, siis ma olen haige ja ei vingu. Sest see läheb mööda. Ja midagi ei juhtu kui ma natuke siruli olen. No kohe mitte midagi. Lapsed on ainult õnnelikumad, üks saab mul otsas ronida ja nägu hammustada ning teisega saab rahulikult raamatuid lugeda. Või no nii rahulikult kui saab, kui keegi üritab samal ajal seda raamatut tuhandeks tükiks rebida. Igatahes, kõik on jälle rööpas, mu energia ja rahutus on tagasi. Samas olen ma nii õnnelik, nii õnnelik, et ma jõuan jälle joosta, nii õnnelik, et mul on esmaspäeva hommikul aega titega ujuma minna ja ma jaksan puid lõhkuda nagu vana imeline hulk kunagi. Ei pea kännu otsas istuma ja oma saamatuse pärast krokodilli pisaraid valama. Kõik on nii suhteline. Ma ei saa aru, kuidas mingid tühised asjad vahel mind nii halvasti saavad mõjutada, kui ometi kõik on nii suurepärane. Need tited vist mõjuvad mulle nii, et ma käin pool päeva ringi ja õhkan kui hästi kõik on, teisest poolest praegu ei räägi. Sest seda praegu ei ole...eriti. Karoliniga oli samamoodi, oeh-kui-palju-oli-teha-ja-kui-vähe-aega-selle-kõige-tegemiseks-oli, aga ma ikka käisin rind õnnest kummis ringi.
Kassu sai 11. Kuu pärast mul ei ole enam beebit, on väikelaps. Pisarapaus. Kuidas see aeg lendab. Kus mina siis olen, et see kõik nagu unenägu mööda läheb.
Kassu kõnnib. Sammus on tunda kelmikat tantsurütmi. Meenutab rõõmsat onklit, kes poe nurga tagant nähtavale ilmub. Tugevam tuulehoog puhub käpuli. Aga ta on visa. Nüüd ootame sõnu. Midagi muud peale emmm-mämm-mämmm. Ju tal siis ei ole praegu rohkem midagi öelda. Konkreetne mees.
Ja ega ma ei arvanudki et nii ei lähe.Aga ikka üritasin
Kook oli päris. Ja issand-jummal-kui hea. Vahukoor, toorjuust,mustikad - no mis saab valesti minna :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar