Mul oli eile mõte, et ma ei jookse enam mitte kunagi. Täna ma arvan, et vast ikka jooksen, aga mitte nii. Sellel pole mingit pointi. See ei ole lõbus, see ei meeldi mulle ja mingit tulemust ju ka pole. Ega tule. Ega ma lootnudki, aga lootsin, et on vähemalt tore nagu eelmine kord. Väga ei olnud. Lootsin, et saab Suusist ilusad pildid vähemalt nagu eelmine kord. Väga ei saanud. Trenni eest läks arvesse vast küll, pool tundi HIIT-i,luidetel, ilma pausideta. Oi ei, valetan, üks pa*a paus Suusil oli, ta ikka oskab. Alati. Kõige ebasobivamal ajal ja kohas.

No ja näha, mis Suska sellest lõpuks arvas. Hea veel, et sülle ei pidanud võtma. Ühesõnaga, läksime mütsiga lööma ja lüüa me saime :)


Aga nädal on raske olnud, väga raske. Ma juba olin jälle selline nagu vahepeal suvel kui tunni kaupa und lubati. Kui ikka mitu tundi öösel sulle näkku röögitakse, käsi näritakse nii et sinikad järel ja päeval ka veel oma pahameelt demonstreeritakse, siis viib ikka tuju nulli küll. Aga Kassul oli ka põhjus tnördinud olla, talle ju ei meeldi need uuendused ja seda ei saa omakorda pahaks panna.  Aga siiski,  nüüd on parem, palju parem. Kassu pisikesed sammud suureks lapseks saamise poole on küll vaevalised, aga siiski kindlad. Ja mu rõõmus laps on tagasi, jälle on meil päevad täis naeru ja elu tundub olevat üks lilleke rohus.