Meil on täna pulma aastapäev. Isegi Kassu halastas mulle täna ja  ei karjunud mu peale öösel. Mitte eriti vähemalt. Selle eest täitis ta päevapeale oma normi ikka ilusti. Aga tühja neist lastest täna, täna on ju hoopis meie päev. Titel on õnneks oma päev ja seegi tuleb varsti. Ma eelmine aasta tegin selleks aastaks plaane...et me siin lähme kuskile ja oleme ja lapsed on kuskil mujal ja on ka eluga rahul. Sellega saime nüüd küll tünga, aga pole hullu, elu on ilus sellegipoolest. Söömas käisime, lagastasime koha täis, arvet küsisin täis suuga, kogu pidu kestis vähem kui pool tundi ja sireen oli pidevalt peal. Kiire, kiire, kiire, koguaeg. Aga söök oli suurepärane. Õnneks saab õhtul äkki shampust. Kui sireenid vaikivad.

Vbl ma ei ütle seda tihti, aga mul on täiesti suurepärane abikaasa, vahel ta ajab mind marru, et ta on liiga hea, liiga usin, liiga arvestav. Vahel, kui ta pool päeva maha magab ja eriti midagi ei tee, siis ma sisimas rõõmustan, et saan vähemalt asja pärast bitchida. Muidu ju ei saa, otsi seda põhjuts tikutulega, no ei leia. Tegelikult räägib minus kadedus, hirmsasti tahaks ise ka teha midagi, millel oleks püsivam väärtus. Aga ratas keerleb juba piisavalt kiiresti ja orav väsib õhtuks ära. Vbl keerutab see rumal orav seda ratast valel kursil, minesatea. Aga seisma ka ei saa jääda.

 Kõige parem on see, et meid ärritavad samad asjad, nii hea on koos kiruda, midagi, kedagi. Eile ütles mulle, et mul on õlad nagu härjal. Lause, mida mitte iga naine  suudaks komplimendina võtta.  Mina suudan, vist. Ise olen ju vaeva näinud. Pealegi,  kaalusin hommikul, 15 kilo vähe kui aasta tagasi, tiba vähem kui 7 aastat tagasi, peale 2 last ja aastat magamatust pole mul rohkem komplimente vajagi.

Kassule võiks sünnipäevaks suukorvi kinkida. Hammustab. Palju. Valusasti.

Terrassil saab piire olema. Ilus tuleb. Keegi on krt jälle tubli olnud ja see pole mitte mina.