Aga tegin mustikapeenra, istutasin natuke kapsaid, maasikaid, pikeerisin kurgid, peaaegu sain tomatid ka istutatud, aga tuleb välja, et ühe tite järelevaatamiseks 10 minutit on vaja rohkem inimesi kui 2, siis jah peaaegu.

Tundub, et nagu ju ei teegi midagi, nagu eriti ei viitsiks eksole. Endale tundub, et ma olen nagu jänese ema sealt lotte multikast, kes puust kastis porgandeid hakkis - "lihtsalt ei jõua kiiremini, lihtsalt ei jõua". Ja ühe käega. Ja teeb kiiresti, enne kui sireen peale läheb. Aga alati ikka läheb. Ja ma teen ju kiiresti . Ja ei saa nii, et ei tee. Näljas, paljas, kaelani äka sees. EI saa. Aga sireen saeb närve, no nii pingul on, et piisab vaid udusule langemisest ja käib krõps. Ja sulg langes. Nüüd võime kõik olla  näljas, paljad, kaelani äka sees, aga kunagi ei kavatse ma enam tönnida vannitoa põrandal koos 1-aastasega võidu, sest...sest ma ei teagi. Naine, kasvata endale selgroog ja sea prioriteedid paika.  Aga ma jah, tõesti ei viitsi enam. Oma last kiusta.


Kuradi rebane raisk. Kätte saaks, siis maha lööks.