Pühapäev, aprill 23, 2017

Neljapäev, aprill 20, 2017

Ma olen viimasel ajal saanud targemaks. Kui ma olen väsinud, siis ma ei mõtle, autopiloot peale ja õhtuni välja, ei mingit mõtlemist, ei tulevikule, ei minevikule ei olevikule. Veel vähem selle kirjapanemist kusagile. Sest see hetkeline silmavaade ei ole siis üldse mitte adekvaatne. Selline tarkus saab tulla ainult aastatega ja ainult siis kui vahepeal on neid päevi, kus on täitsa hea olla ja ei ole väsinud ja ei ole kogu see maailma raskus minu laiadel* õlgadel.

No ei ole rokipisikut. Või on suutmatus lahti lasta - järgmisest hommikust, tagasi sõidust, raisus päevast. Korraks, hetkeks tundus, et see on "see vana lugu", aga pole ikka päris see. Kahju hakkas. Sest ma mäletan seda tunnet, see kuidas mulle see muusika meeldis, kuidas ma elasin ja laulsin kaasa, niiet kõrvus kumises, hääl oli pärast kähe ja kael valutas. Näha neid lavaeest ja lava taga, süda põksus ja adrenaliin voolas. Seda emotsiooni enam ei ole. Nüüd paneb vere käima ainult see, kui seon tossupaela ja 1,2,3 ...GO.

Ma natuke tunnen seda, kuidas igast ebaeffektiivsest tunnist hakkab kahju. Et mis oleks jõudnud teha. Aga ma ei lange sellesse lõksu enam. Mkmm. Läksime eile Kassuga mänguväljakule, sest ta ei tahtnud kodus õues olla. Ja ei ole sellest midagi. Et oleks jõudnud.


*Naised trennist tihtipeale kurdavad, et õlad on läinud laiaks, et riided on õlast kitsad ja suurusnumber ei vasta, st muidu paras, aga no need õlad. Ma ei näe olles näoga saali-seljaga peegli poole ühtegi laiaõlgset naisterahvast. Teistpidi, ehk, võib-olla, aga riidepraktika seda õnneks või kahjuks ei kinnita. Ja siis ma kuulen veel sadat asja, mille üle kurdetakse, aga ma ei näe seda. Naised. Ongi sellised.  


Esmaspäev, aprill 17, 2017

kõigest korraga ja ei millestki erilisest. Lihtsalt elu oma marinaadis

Hirmsasti tahaks  mingit postitust teha, aga sulg kuidagi ei jookse. Ei tea täpselt mida kirja panna ka. Kas on mõtet tühiste asjade kallal vinguda, urgitseda ja leiutada probleeme? Leida see tõrvatilk ikka üles, viriseda, et aega ei ole, ja ei ise ole päris selline nagu peaks  ja efektiivsus on madal ja...EI..

Päris lahe nädal oli tegelikult.  Kolmas poolik töökoht pakkus rakendust tavapärasest natukene rohkem. Ma ei julge seda öelda, aga see meeldib mulle hirmsat moodi.  Ei julge, sest äkki.... Teisel poolikul töökohal oleks võinud panustada natukene rohkem, aga peata kana olek ja ilmastik veel ei soosi ja eks ole elu õpetanud juba ka, et sa võid küll tahta ja rapsida, aga pärast ei ole sellel tulemust, kannatad ainult kahju. Kui ilma ei ole ja asju ei saa ette teha. Esimesel poolikul töökohal läks vist ootuspäraselt. Mul on viimasel ajal ootused madalad. Kunstlikult, sest muidu ma koguaeg pettun kui vähe ma jõuan ja see teeb mind närviliseks ja siis ei ole mõnus olla, ei mul ega kellegil teisel. Seega sellega on praegu nii nagu on.

Rääkimata sellest, et saun kõrvetavalt kuum, jõgi kõrvetavalt külm ja maja rahvast täis. Lausa mitmele korrusele jätkub. Nõudepesu on väga väike hind selle eest.

Munad tulid ka ilusad. Pildi pealt paistab kõik ideaalne. Pildi peal ei ole näha seda - kurja-küll-hoidke-eemale-need-kuumad-munad-ja-keev-värviline-vesi-jakuradi-kleepumatud--poola-jänese-ja-tibu-pildid. Ei, pildi peale on ideaalsed munad.

Ma pean ennast natukene jälle sundima. Võtma vabalt ja tundma rõõmu.  Magan järgi ja võtan ennast kokku. Leian ehk üles selle rokipisiku, kas see veel on kuskil minu sees alles. Või tuleb üks suur kannatamine nagu viimastel kordadel elu on näidanud :D

Ja kes enne teisi tõuseb jõuab jooksmas ära käia. Ja saab pärast koos teistega olla. Uni on ülehinnatud.

Aga tänase päeva pilt on hoopis selline. Poisid ja tüdrukud on erinevad. Võib olla võrdsus ja ühtsus aga on erinevus. Suur erinevus. Ja peabki olema.




Teisipäev, aprill 11, 2017

Käisin arenguvestlusel. Ma olen käinud ainult Karolini omadel ja igakord on üks ja seesama. Mitte, et ma kurdaks, aga igavavõitu on. Ka seekord.  Ülivõrded,  tubli ja tark. Võrreldes teistega peajagu üle ja keegi ei vihja kasvule. Tasakaalukas, kaalutletud, aruka jutuga, hea analüüsivõimega, laia silmaringiga, näha, et lapsega tegeletakse(ausalt, peale Kassu tulemist sihipärane tegelemine on täiesti miinimumi peal, kahjuks, aga noh elu ja aeg). Hästi kasvatatud. Heatahtlik. Tühistest tülidest hoiab eemale, ei kraakle ja kiskle, käitub hästi. Kõike teab ja oskab, usin. Kõik aineõpetajad laovad kiituseid, null märkust, null etteheidet (kui siis ainult käekiri, aga pärilikkuse vastu ei saagi. Minul selles suhtes ootused täielikult puuduvad).  Ma kuulan, endal lai naeratus näol. Olen uhke, iga sõna on absoluutselt tõsi ja paitab kõrva, paisutab uhkusest rinda, aga tunnen, et mina pole seda üldse mitte ära teeninud.

 Aga pooled korrad kui mina teen suu lahti, et Karolinile midagi öelda, tuleb sealt, midagi stiilis - Pane telefon nüüd ära. Mida sa näpid seda telefoni jälle. Äkki puhkaks silma korraks. Äkki aitab juba. Pane see telefon ära. PANE ÄRA! Pane riided kappi. Paneks äkki riided kappi? Kuule, pane riided kappi. Teed kapi ukse lahti, mingi hunnik vajub põrandale. Mis asi SEE on? Pane telekas nüüd kinni. Äkki paneks nüüd teleka kinni. Pane oma asjad laua pealt ära. Vii oma nõud ära. Pane oma asjad kapi pealt ära. Kammi pea ära. Kammi pea ära. Kammi pea ära - päriselt kammi ära.  Vaata, mis sul toas põrandal on. 2 nädalat on sokid laua all. Pane riided kappi, pane riided kappi, pane riided kappi.....Ja see silmade pööritamine. Ilmselt on tegemist vaese piinatud geeniusega :D Valikuline kuulmine.

Rõhutan veelkord, et ma tean, et ta on  mul väga tubli ja ma saan aru küll kuidas meil on vedanud. Prillikivi. Elu ebaõiglus see ju on, mida tublim oled, seda rohkem sinult oodatakse. Ei saa enam kiita selle eest, et piss tuli potti või panid ise mütsi pähe.

Muide, Kassu täna pani. Niikaua kui mina ennast sättisin jõudis tema panna ennast ise riidesse. Sõrmikud pani ka ise. Kolm korda läks närvi aga näpuotsa ta need lõpuks sai. Mul oli nii hea meel, et peaaegu oleks silma märjaks võtnud. On ju ebaõiglane.


Esmaspäev, aprill 10, 2017

Ma käisin eile külas. Ma olengi täpselt nii antisotsiaalne, et kui midagi sellist juhtub, siis ma pean sellest kirjutama.

Mul oli nii hea meel. Paljude asjade üle. Näha inimesi, suuri ja väikeseid, need pisikesed käed, hambutud naeratused ja piimalõhnalised juukseudemed. Ennast ka üllatas, et heldimus langes peale.  Kõige parem oli see, et ma sain aru kui kerge mu elu on. Et minu väiksed kannavad kaela ja kasutavad potti. Ja ma saan panna kohvitassi lauale. Ja vannivette saab vahtu panna. Ja titevankrit lükates ei pea tassima ühte suuremat titte veel süles. Või ei, sellest on mul natuke kahju. Puhas trenn ju. Lisaks trepid ka! Või oota, mul on sangpommid ju, ikka ei taha seda käru enam lükata.

Laupäev, aprill 08, 2017

Issand kuidas ma sind igatsen.





Aeg on suhteline mõiste, nädal läheb lennates. Aga mitte siis kui nõudepesumasin on remondis. Siis on see terve igavik. Igavik täis nõudepesu ja vett täis ladistatud kööki ja kõik kohad on neid kuivavaid nõusid täis.  Tüütu.  No eks asi saaks hullem olla, näiteks kui pesumasin oleks ka katki.  No ja eks oleks veel umbes miljon viisi kuidas asi saaks hullem olla. Aga praegu on ka päris hull

Reede, aprill 07, 2017

Karolini praemuna

Iseseisvumine ja kasvamine.

Karolin mingitel erinevatel kummalistel põhjustel pole nädalajagu koolis pikapäeva rühmas söönud või noh üldse käinud.   Sellest on kahju, sest seal söömineteeb minu elu lihtsamaks (kuigi mulle ei meeldi üldse see mida nad seal söövad, aga eks seda mida selle raha eest hästi kiirelt saab, antakse. Aga see selleks).

 Igal juhul tahab Karolin nüüd  ise endale süüa võtta ja mingil määral teha. On siin kaks päeva üritanud muna praadida.  Esimene kord lõi muna pannist mööda, otse pliidile. Eks nii ka saab. Teine päev õnnestus pealtnäha asi paremini. Aga seest poolt vaadates mitte. Natike liiga toores, kollane võib vedel olla, aga kui valge ka on, siis see ikka väga kurgust alla ei lähe. Ja kui nüüd meenutada, siis nädalavahetusel tahtis ta endale muna ise pannilt tõsta, aga kuidagi jõudis see ikka otsapidi põrandale.

On veel tegelikult võimalusi seda asja untsu keerata, erinevad kõrbemisastmed on kõik veel proovimata.

Kallis, maailm on karm ja elu õpetab. Aga kui sa usud endasse, kui sa väga tahad, siis ükskord saad sa seda muna ka süüa. Taldrikult.

Kolmapäev, aprill 05, 2017

Kassu naljanina



Kassu:"Kes see kõdistab mind?"
Mina:"Ma ei tea, kes siis"
Kassu:"Kes see on?"
Mina:"Kust ta sind kõdistab?"
Kassu:"Nina seest keegi kõdistab"
Mina:"Kassu, see on nohu, aevasta välja".

Kassu on viisakas poiss. Kanalsse minnes ütleb: "Tee hommikut kanad, kuidas magasite?" Matsu käest küsib: "Tere Mahno, kuidas läheb?"

"Mis see on" "Asi see on" "Mis tegi seda" "Kus lääme meie" "Asi see on" "Asi see on" "Asi see on" "Asi see on".....

täieneb

Teisipäev, aprill 04, 2017

Lihtsalt hommik



Siis kui keegi veel ei ole tõusnud, isegi mitte päike. Ainult hunt ja mina. 


Pühapäev, aprill 02, 2017

aprill ja nali (piimazhelatiin, issand ma olin endaga nii rahul. Päris hea kild oli :))



kevad õues ja pões ja rattad alla

ja see...!!













Ühteaegu on vabastav, teisalt on hirmutav. Et üks siin iseseisvub. Läheb ja tuleb üksi. Eile bussiga linna, täna bussiga alevikust koju. Põllepaeltest lahti, mis võib kõik juhtuda kui neist kõvasti kinni ei hoia? Aga keskendume ikka heale. Päev otsa õues ratastel vs tahvel. Põsed punased ja tuju hea.  Ja milline ajakokkuhoid "taksojuhtidele".

Ja ta ujumistrennis ujub 20 ringi. Mitte otsa, ringi. Seda on palju. Mina olen uhke.


pidin olema täna kuskil mujal. Pidin saama targemaks, sillutama teed ja tegema algust. Jätkama ja saama paremaks. Aga ma ei läinud. Arvasin, et mul on kiire, liiga palju on teha ja ma ei jõua ja ma ei saa seda endale lubada. Ma ei teinud midagi erilist ja oleks jõudnud ja oleks saanud, aga ma ei läinud. Teist korda juba. Kahetsen jah, aga ignoreerin.

Anna endale aega. Nii mulle öeldi. Ja õigus ju oli. Kui on juba saba taga, siis ei saa olla nii halb. Ei julge öelda, et on hästi. Ja kahest saab kolm. Mis siis, et ajutiselt. Kolm! Ja mõni nädal on viis.

Kassule sai kevadet vist liiga palju. Otsaesine kuum ja silmad hägused. Mul oli nädal nii hästi planeeritud. Võtsin kohe pühapäeva vabaks. Kuigi näris ja kripeldas. Mõtlesin, et aega küll ju. Viimased korrad lasteaeda minnakse juba rõõmuga, ei nuttu ei "ei"-d.

Pidin tegema talvel mingeid asju. Siis kui oli aega. Mõelda ja planeerida jne. Ei teinud.