Ma käisin eile külas. Ma olengi täpselt nii antisotsiaalne, et kui midagi sellist juhtub, siis ma pean sellest kirjutama.

Mul oli nii hea meel. Paljude asjade üle. Näha inimesi, suuri ja väikeseid, need pisikesed käed, hambutud naeratused ja piimalõhnalised juukseudemed. Ennast ka üllatas, et heldimus langes peale.  Kõige parem oli see, et ma sain aru kui kerge mu elu on. Et minu väiksed kannavad kaela ja kasutavad potti. Ja ma saan panna kohvitassi lauale. Ja vannivette saab vahtu panna. Ja titevankrit lükates ei pea tassima ühte suuremat titte veel süles. Või ei, sellest on mul natuke kahju. Puhas trenn ju. Lisaks trepid ka! Või oota, mul on sangpommid ju, ikka ei taha seda käru enam lükata.