Ma olen viimasel ajal saanud targemaks. Kui ma olen väsinud, siis ma ei mõtle, autopiloot peale ja õhtuni välja, ei mingit mõtlemist, ei tulevikule, ei minevikule ei olevikule. Veel vähem selle kirjapanemist kusagile. Sest see hetkeline silmavaade ei ole siis üldse mitte adekvaatne. Selline tarkus saab tulla ainult aastatega ja ainult siis kui vahepeal on neid päevi, kus on täitsa hea olla ja ei ole väsinud ja ei ole kogu see maailma raskus minu laiadel* õlgadel.

No ei ole rokipisikut. Või on suutmatus lahti lasta - järgmisest hommikust, tagasi sõidust, raisus päevast. Korraks, hetkeks tundus, et see on "see vana lugu", aga pole ikka päris see. Kahju hakkas. Sest ma mäletan seda tunnet, see kuidas mulle see muusika meeldis, kuidas ma elasin ja laulsin kaasa, niiet kõrvus kumises, hääl oli pärast kähe ja kael valutas. Näha neid lavaeest ja lava taga, süda põksus ja adrenaliin voolas. Seda emotsiooni enam ei ole. Nüüd paneb vere käima ainult see, kui seon tossupaela ja 1,2,3 ...GO.

Ma natuke tunnen seda, kuidas igast ebaeffektiivsest tunnist hakkab kahju. Et mis oleks jõudnud teha. Aga ma ei lange sellesse lõksu enam. Mkmm. Läksime eile Kassuga mänguväljakule, sest ta ei tahtnud kodus õues olla. Ja ei ole sellest midagi. Et oleks jõudnud.


*Naised trennist tihtipeale kurdavad, et õlad on läinud laiaks, et riided on õlast kitsad ja suurusnumber ei vasta, st muidu paras, aga no need õlad. Ma ei näe olles näoga saali-seljaga peegli poole ühtegi laiaõlgset naisterahvast. Teistpidi, ehk, võib-olla, aga riidepraktika seda õnneks või kahjuks ei kinnita. Ja siis ma kuulen veel sadat asja, mille üle kurdetakse, aga ma ei näe seda. Naised. Ongi sellised.