Esmaspäev, august 29, 2016

Nüüd tuleb nii nagu tuleb, ei mõtle järele, ei loe üle. Nii nagu tuleb.

Ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Sest vahest on nii ja vahest on naa. Ja mul ei ole do or die olukord. Mul on võimalused. 24h. Õhtud, hommikud, nädalavahetused. Ema. Karolin. Ma ei saa selle arvelt rohkem tööd teha kui ta on haige, kui me öösel ei maga, sest ta köhib ja ma pean kuulama, et ega ta oma tati ssisse lämbuma ei hakka ja millal oleks õige aeg kiirabisse helistada, sest kas ta lihtsalt köhib või on kõriturse. Ma ei tea.

Raske on keskenduda kui peab ühe käega autot lükkama või silmaga tantsu vaatama. Samas. Kaks päeva on mänginud uue treilaga. Treila maksis 6 eurot. Ja läks kohe katki. Ja see ajas Kassut närvi. Aga. Mitu tundi kahe päeva peale oli tal tegevust. Ja ta ei saanud köha. Lasteaed maksab. Ka siis kui sa köhid kodus maksab. Kas lõppkokkuvõttes saab sellest kasu või kahju. Ka rahliselt. Muust rääkimata. Aga äkki talle meeldib. Äkki tal on tore. Äkki see on juba sellepärast väärt

Mis on see valem. Osakaalud - õnn, raha, aeg, tervis - minu, tema, kõigi. Ma tean, mida ma südames tahaks ja mida ma teeks kui ma oleks enesekindel ja otsusekindel ja ei hooliks seda kuidas kõik teised ja ei peaks õigustama oma eksistentsi. Aga ma ei tea kas see on õige ja kelle suhtes ja kes ja mis on kõige olulisem. Ja juhe on koos.

Esmaspäev, august 22, 2016

Kassu peaks minema lasteaeda. Mul on sandaalid ostetud. Nimi on kirjas, koosolek on tuleams ja siis ma pean ütlema, millal ta tuleb. Läheb. Aga ma ei taha. Ma ei taha, et ta haigeks jääb ja uuesti haigeks jääb enne kui üldse terveks saab, ma ei taha, et ta oleks kurb, sest ta on jäetud sinna võõrasse kohta, kus ümberringi on lärm ja ega keegi tegelikult ei vaata talle otsa ja ei kuula, mida ta öelda tahab. Sest neil pole aega selleks. Ja Kassu läheb närvi, sest ta ei suuda ennast arusaadavaks teha, sest nemad ju ei tea. Nemad ei tea, mida tähendab "paa hee", "mii kaa", "ette uuua", "papu nuft".


Ja jah, ma tean, kuidas kõik teised küül ja kuidas vanasti veel ja kõike muud.

Loogikaviga

Hommik. Smuutid, omletid ja kõik jutud. Kassu märkab läbi akna peatuvat bussi ja annab sellest meile teada.

Mina:"Aa, näed 57 peatus"
Karolin:"Aga kust sa tead, et see 57 on, äkki on hoopis koolibuss, et viib lapsi kooli või midagi"
Mina(võidukalt):"Haa, kui see oleks koolibuss, siis sa ei istuks siin laua taga ja ei targutaks. Sa seisaksid peatuses!"

Kahju, et mul polnud kellegilt highfive'i paluda.


Tõime täna kanu juurde. Pidin ostma 5, aga võtsin 6. Sest nii nummid olid :) Vesihallid ja mustatäpilised. Kahju, et rohkem ei võtnud. Valgeid oli ka. Alati on pruunid olnud, nüüd siis selline valik, et shoppa hulluks.

Laupäev, august 20, 2016

Ma lootsin, et need viinamarjad on hapud. Et on päris hapuks läinud ja ma tõesti ei taha neid enam, sest eelmisest korrast jäi selline mekk suhu. Siis oleks lihtne. Ei peaks enam püüdma seda unistust ja värki, sest see on selline pingeline, see püüdmine ja mitte saamine. Et oli kergendus ja kohati nagu isegi hea, et see veel nii läks. Proovimata jätmine oleks halvem olnud kindlasti. Aga kõige halvem on see. Ai kurja. Ikka  magusad on. Ja kuigi mina olen ikka mina,  siiski ehk natuke vabam, natuke selle kujuteldava moodi. Häda on nende magusatega ainult. Liiga kõrgel on, kättesaamatud. Paar tükki ainult maitsmiseks, aga kõht jääb tühjaks, hing jääb tühjaks ja isu ainult tekib.

Ei ma ei mõtle päris viinamarju ega reaalselt tühja kõhtu.

Seda viimast enam pole üldse. Katsu nii elada, et lihtsalt on puude ja sadade kilode viisi mahlaseid, suus sulavaid, magusaid, hapukaid vitamiinirohkeid õunu, pirne, ploome, vaarikaid. Liiga palju, ma ei jõua neid kõiki ära süüa, kukuvad maha ja roiskuvad ja valus on vaadata. Mul on mingi vaimne häire selle toidu ära viskamisega. Kuidagi ei raatsi. Aga ma ei tohi seda kõike endale sisse süüa, sest valus ja paha on juba. Ma olen vist reaalselt esimene inimene, kes suudab kaalus juurde võtta, sest liiga palju lillkapsast on käes. Õudne. Ebaõiglus missugune.

Hea, et mul päriselt ei ole magusaid ja hapusid viinamarju. Et teha veini. Ja siis mitte raatsida seda ära visata. No ei ole halba ilma heata.

Teisipäev, august 16, 2016

Kõige parem selle juures on, et seda juhtub harva. Et see tundub maailma parim asi, et on tsillimist ja põlvini merd ja kõik on nii muretu ja vaba ja kell ei huvita ja graafik ei huvita ja ei pea lugema kordusi ega samme ega gramme. Ja intresse maksad alles homme. Iseenesest muidugi raiskamine. Aja.  Samas leevendab rahutust ja jälle sätib asjad perspektiivi. Ja siis tahaks kohe olla topelt tubli, et võita tagasi seda kaotust. Ja tasuda neid intresse.

Hommikul on juba tunda, et ta tuleb. Õhk lõhnab teisiti.  Aga natuke on hirm ka. Nagu alati.

Laupäev, august 13, 2016

Vaatasime eile õhtul selle aasta pilte ja videosid.  Issand kui hea, et ma olen ikka viitsinud. Kuigi Kassu keeldub siis olemast naljakas ja nunnu ja ütlemast omamoodi asju kohe, kui ma filmima hakkan. Aga ikka on hea. Parem kui mitte midagi. Mul on nii kahju, et Karolini videod on kuhgi kadunud, ma olen otsinud, aga tulutult. See, kuidas ta kõndis esimest korda üle toa, kuidas ta laulis oma esimest salmikest või sõi nii, et kõik kohad olid täis. Sest see läheb meelest.

Eile jäi jälle tegemata. Oli täielik pildistamise hetk.

Kell 23.30, istusime maja ees terrassil, veidi külm oli, võtsime pleedid ümber ja panime Kassule mütsi pähe. Ja vaatasime ja ootasime. Millal nad kukuvad alla. Ja nad tulid, tulejutid taga. Ja Kassu jäi süles magama. See on nii harva, kui ta on nii rahulik, kui ta ei sahmi ja ei rabele. Istus vaikselt süles ja jäi tuttu. Ja rääkisime Karoliniga. Sellest kuidas universum on piiritu ja kuidas see olla saab. Ja katsusime tähe langemisel soovida midagi, mitte asju, sest need on kõik olemas, nii ta ütles, see arukam meist kahest. Aga tähed kuramus olid kiired. Mina küll pihta ei saanud.

 Ja pilti ka ei teinud

Teisipäev, august 09, 2016

Ma olen 100x kahetsenud ja teist samapalju leidnud, et see oli maailma parim mõte.

See, et ma ei pea täna kartuleid koorima, midagi klaarima ega praadima, kellegiga pragama, midagi andma, aitama, vaatama,  põrandad püsivad puhtad, saan rahulikult kohvi juua, käia ära tulla tagasi, pole vaja kedagi magama veenda peale iseenda, ei pea midagi planeerima, ega kellegiga arvestama. Peale enda. Vaikus on majas ja õues. Ja see on päris õudne. See on kestnud tervel päeva ja teine on veel ees. Korraks see tundus maailma parim asi. Ja siis jälle mitte. Õnneks ma pean ainult natukene seda õudust kannatama, just täpselt niipalju, et seda on võimalik täiel rinnal nautida.
Ja suurest rõõmust ja/või kurvastusest ma söön õhtusöögiks jäätist. Palju jäätist.

Pühapäev, august 07, 2016

Ma arvasin, et ma lõpetan selle nädal varem. Et saan edumaa. Aga õnneks jõudis arusaamine, et see on niikuinii ilma finishita jooks, niiet kes varem stardib, see jookseb lihtsalt kauem. Ja ei olnud ju aega ka. Sest oli tegemist. Ma õppisin midagi uut ja see oli päris lahe. Kui sellest asja ka saaks, muidu on lihtsalt ikaldus. Nagu mul ikka on.

Väga mõnus puhkus on olnud. Ma isegi ei taha rohkem. Ei viitsi enam.  Rutiin mu kallis.  Aga ega sügis ei halasta, ikka vehib siin oma andidega. Ja elu ei halasta, ikka tahab huvitav olla. Õnneks tulevad sumedad õhtud.

Sügis tuleb seekord teistmoodi. Nii mitmes mõttes. Koolitee, lasteaiatee. Ja jälle on elu.


Esmaspäev, august 01, 2016

Hea on olla kui enam ei ole halb. Asjad jälle perspektiivis ja puha. Et on ju lill. Kahjuks ei läinud see kellestki mööda. Perekonna värk, ikka peab jagama. Õnneks on kõigil parem ja me saame kõik koos siin lilles  olla. Perekonna värk. Nüüd  täiskäik edasi. Oldud on, käidud on, nähtud on, oma osa on saanu nii biceps-triceps-quadriceps, on karpi, purki varutud mis annab ja mis mõistlik, põld harimata veel. Aga ikka pole veel küll, ikka graafikust maas. Tikk-takk. Kuniks suvi veel kestab.



Käisime rannas, kaameraga. Sest need heledad pead ja sinised silmad.

Päikest polnud aga ere oli ja tuul oli ja kramp oli millegipärast. Seekord oli teistmoodi, ei sätitud lõuga üles ja õlg alla. Tuli nagu oli. Mõned tulid ka.










Ja siis see. Ma tahtsin seda pilti natuke rohkem kui ma kartsin. Sest ma  seon tossupaelad siis kui teised magavad. Sest ma pakin koti ja ma lähen. sest mul on kärurattad, sangpommid ja roostes toru kaskede all. Iseasi kui ratsionaalne see on või mis selle mõte suures plaanis võiks olla. Ega ei olegi. Ja jõud hakkab raugema niikuinii.