Hea on olla kui enam ei ole halb. Asjad jälle perspektiivis ja puha. Et on ju lill. Kahjuks ei läinud see kellestki mööda. Perekonna värk, ikka peab jagama. Õnneks on kõigil parem ja me saame kõik koos siin lilles  olla. Perekonna värk. Nüüd  täiskäik edasi. Oldud on, käidud on, nähtud on, oma osa on saanu nii biceps-triceps-quadriceps, on karpi, purki varutud mis annab ja mis mõistlik, põld harimata veel. Aga ikka pole veel küll, ikka graafikust maas. Tikk-takk. Kuniks suvi veel kestab.



Käisime rannas, kaameraga. Sest need heledad pead ja sinised silmad.

Päikest polnud aga ere oli ja tuul oli ja kramp oli millegipärast. Seekord oli teistmoodi, ei sätitud lõuga üles ja õlg alla. Tuli nagu oli. Mõned tulid ka.

Ja siis see. Ma tahtsin seda pilti natuke rohkem kui ma kartsin. Sest ma  seon tossupaelad siis kui teised magavad. Sest ma pakin koti ja ma lähen. sest mul on kärurattad, sangpommid ja roostes toru kaskede all. Iseasi kui ratsionaalne see on või mis selle mõte suures plaanis võiks olla. Ega ei olegi. Ja jõud hakkab raugema niikuinii.