Ma olen 100x kahetsenud ja teist samapalju leidnud, et see oli maailma parim mõte.

See, et ma ei pea täna kartuleid koorima, midagi klaarima ega praadima, kellegiga pragama, midagi andma, aitama, vaatama,  põrandad püsivad puhtad, saan rahulikult kohvi juua, käia ära tulla tagasi, pole vaja kedagi magama veenda peale iseenda, ei pea midagi planeerima, ega kellegiga arvestama. Peale enda. Vaikus on majas ja õues. Ja see on päris õudne. See on kestnud tervel päeva ja teine on veel ees. Korraks see tundus maailma parim asi. Ja siis jälle mitte. Õnneks ma pean ainult natukene seda õudust kannatama, just täpselt niipalju, et seda on võimalik täiel rinnal nautida.
Ja suurest rõõmust ja/või kurvastusest ma söön õhtusöögiks jäätist. Palju jäätist.