Vaatasime eile õhtul selle aasta pilte ja videosid.  Issand kui hea, et ma olen ikka viitsinud. Kuigi Kassu keeldub siis olemast naljakas ja nunnu ja ütlemast omamoodi asju kohe, kui ma filmima hakkan. Aga ikka on hea. Parem kui mitte midagi. Mul on nii kahju, et Karolini videod on kuhgi kadunud, ma olen otsinud, aga tulutult. See, kuidas ta kõndis esimest korda üle toa, kuidas ta laulis oma esimest salmikest või sõi nii, et kõik kohad olid täis. Sest see läheb meelest.

Eile jäi jälle tegemata. Oli täielik pildistamise hetk.

Kell 23.30, istusime maja ees terrassil, veidi külm oli, võtsime pleedid ümber ja panime Kassule mütsi pähe. Ja vaatasime ja ootasime. Millal nad kukuvad alla. Ja nad tulid, tulejutid taga. Ja Kassu jäi süles magama. See on nii harva, kui ta on nii rahulik, kui ta ei sahmi ja ei rabele. Istus vaikselt süles ja jäi tuttu. Ja rääkisime Karoliniga. Sellest kuidas universum on piiritu ja kuidas see olla saab. Ja katsusime tähe langemisel soovida midagi, mitte asju, sest need on kõik olemas, nii ta ütles, see arukam meist kahest. Aga tähed kuramus olid kiired. Mina küll pihta ei saanud.

 Ja pilti ka ei teinud