Neljapäev, november 23, 2017

Päikesekillud


Hommik lastega. Puder keeb. Kas võtta vaarika moosi sulama?
Mina:"Millega te putru sööte?"
Kassu:"Lusikaga!"

Kaspar on väsinud, silmad pahumpidi poolenisti.
Mina:"Kuule, hakkame magama minema, sul läheb varsti pilt tasku"
Kassu, vaatab om apükste taskusse:"Mis läheb siia takskusse?"

taksku ei ole trükiviga, ta ütlebki nii. Ja longi lattad lagisevad.

Plika:"Pinginaaber ütles, et  aliekspressist saab meigipintsleid ka"
Mina:"No jaa, kõike saab sealt"
Plika:"Päriselt? Kas bjuutiblenderit ka ja ,...meiki?"
Mina:"Noooh...jah...eks saab küll, aga sul seda bjuutiblenderit küll vaja pole, jumestuskreemi vast pole mõtet näkku toppida, sul puhas lapsenahk ju"
Plika:"Aga konuurida võin?"
Mina:"eeh....noo...ma ei tea, värvi kodus silmi, aga ega väljaminnes ikka peseme ju maha. Mis sellest näost ikka mäkerdad"
Plika:"Aga kas sa tellid mulle?"
Mina:"Teeme nii, et selliseid asju ostad oma taskuraha eest.....või kirjuta jõuluvanale"
Plika:"Jaaa, kas ma võin juba kirja valmis teha?"

Ei noh, see on muidugi normaalne, et laps, kes kirjutab jõuluvanale ja ilmselt vist veel ikka usub päkapikke, esitab oma soovinimekirjas kontuurimispaleti ja bjuutiblenderi.  Ei ole mingit errorit. Või noh, tegelikult on väiksed pakid juba nädala jagu  hiinast teel meigipintslite ja sädelevate tattookleepsudega. Ja igasugu muu nänniga. Saastab planeeti jah, kolahunnik kodus kasvab jah, teeb lapse meele rõõmsaks jah. Ma ka ei jõua kõigega ja kõige eest võidelda. Pick your battles. Nii et vist ei tasuks imestada

Vahest juhtub midagi head, lihtsad väikesed asjad. Mõtlen alati, et paneks kirja, et ei oleks üks suur häda ja viletsus. Aga ei viitsi. Sest noh väikesed asjad, ei midagi erilist. Ja kuidagi keelatud on ju, rõõmu tunda, samal ajal kui ise selline oled. Sissejuhatuseks.


Teada tuntud teema ju ja puudutab meid ka - need tänapäeva lapsed, nutid ja telekas ja ilm on halb ja autoga palun kohale viia ja söö ise oma juurikaid ja anna mulle juustusaia janiiedasi. No see on umbes nii pikk teema, et ma võiks siin homme õhtuni trükkida. Aga ma ei viitsi ja selleks pole aega ka. Ühesõnaga, mul on sellest silmapööritamisest vähe siiber kui ma kutsun preilit tõuksiga sõitma kuni ma jooksen vmt. Ma ei tea,kuidas see lõppkokkuvõttes mõjub. Mina mõtlen, et mina suunan, annan nõu, temale vbl see talletub näägutamise ja õiendamisena - ära söö kommi! pimedaga õue, liikuma! Kas see on halb, kas ma olen hull? Ma olen sada korda mõelnud, et las siis olla, kasvab ja saab ise aru. Aga ma tean, et see on raske, kui oled juba üle piiri, siis on raske. Kõhtülepüksiääre on raske. Riided on kitsad ja liikuda on raske ja see ei ole minu välja mõeldis, ma ei tea, miks ma pean seda koguaeg tõestama ja kellele? Tegelikult see on ju näha, seda ei saa eitada.  Kuidas teha nii, et hing jääks terveks?

Mõtlesin, et teeme midagi, mis talle rohkem meeldib. Et hakkame käima ujumas. Et lähemegi kahekesi, saame minnes tulles juttu rääkida, sest meil majas on võimalus rääkida  (kellel on kõvem hääl) aga kuulamisvõimalust ei ole. Ja jutud peavad olema konkreetsed ja lühikesed. Sest ühel ei seisa suu üldse kinni ja nõudmised ja tahtmised ei lõpe. Ja meil selle esimesega pole õhtul isegi seda 15minti unejutu aega. Sest ühel teisel on seda rohkem vaja ja  see ei piirdu veerandtunniga. Ühesõnaga, hoopis teine teema, lihtsalt väike eellugu. Et mul on mälestus sellest, kuidas ma tegin temaga ka asju ja ma ei ole neid teinud pea 3 aastat. Asjad muidugi muutuvad, aga üldises plaanis. Ma isegi ei tea eriti kuidas tal koolis läheb (viite rodu on e-koolis) st ma tean, et kõik on korras, aga kui ta tahab oma näidendit ette lugeda, siis ta ei saa. Sest ühel ju ei seisa suu niikaua kinni ja mina ei ole niikaua toas ühe kohapeal paigal ja.... tal ei jää ka muud üle kui ust paugutada.

Esimene katse läks aia taha. Läksime ujuma, rääkisin ette ja taha, et me läheme ujuma, me ei lähe spasse ja lastebasseini istuma, et tüdrukud trenni janiiedasi. Välja tuli nii, et mina ujusin üksi ja tema seisis basseini otsas üksi. Ja külmetas ja ootas. Ja ujus 3 pikkust pika näoga. Lõppes halvasti. Kerge enesehaletsus, saamatus kasvatamisel, läbikukkumine ja kõige hullem on seda 9-aastasele välja näidata.
Nädal läks mööda ja tegime teise katse. Mul ei olnud ootusi, see on alati hea. Läksime jõusaali ja seal on ka mõnus bassein sooja veega ja suur saun. Ja ta oli nii rahul. Ma ei plaani lapsele hantlit kätte või kangi õlale suruda. Sõidab ratast ja ujume. Peale 4 minutit rattatrenazhööri hädaldas, et jalad on siit ja sealt valusad. Aga väntas veidi veel, proovis jooksulinti. Ma eisalgu joosta ei lubanud, see on mulle endalegi ohtlik, niikui kõrvale vaatad oled selili maas.  Kõndis seal ja nägi välja nagu vanadekodu resident käimisraamiga. Aga esimene kord. Harjutamise asi. No mis elul viga eksole, suurelt ekraanilt tuleb multikas ja ruum on soe. Selline "trenn" talle meeldis. Ja pärast ujumine, mis ei ole ujumine vaid on selline veerandtundi suplemist ja palli mängimist. Ja ta ütles vähemalt neli korda, et talle niii meeldis ja ta tahab veel minna ja seda me võikski teha koos. Ja mulle ka meeldis. Trenn absoluutselt teisejärguline, ei saanud me seda kumbki korralikult, aga ma sain lõpuks kuulata - kuulata, mida nad inglisekeeles tegid ja mis ta sõbranna juures tegid ja kuidas nad vaikusemineteid tegid  ja kuidas üks poiss on natuke normaalsemaks muutunud ja isegi mingist juutuuberite reklaamist (seda ma ei kuulanud, aga see pole oluline, oluline on see, et ta sai rääkida ja keegi ei seganud vahele ).

Ma tahtsin kirja panna, et meil oli plikaga vahelduseks silmapööritamisele natuke tore ka. Tahtsin teha lühidalt. Aga ei tulnud välja.

Kassu ei tahtnud jälle lasteaaeda minna. Keegi olla löönud. Voodist ka ei tahtnud välja tulla. Lund ei tahtnud vaadata. Kõva häälega lasteaias nuttis. Ja isegi oli õige õpetaja ja õige abikasvataja ja kõik oli õige. Aga kramplk haare ümber kaela ei lõdvenenud. Mis jälje see jätab?

Venitasime ujumissilla välja. Ähvardas vaikselt allavoolu minema hakata. Kurja kui kahju, see hommikune särtsakas on niii puudu. Nii puudu, et ma vist klopsin midagi ajutist kokku. Sest  mul on seda vaja.

Mul on kerge plaan. Kuidas kraavist välja ennast vedada. Lihtsalt kuulan maad. Aasta näiteks.  Ja kui äkki tuleb tahtmine kokku võtta. Ennast. No et oleks lootust ja kiiri ja nii