Laupäev, detsember 26, 2015

Jõulutunne - lumevaibas, kingipakis, piparkoogilõhnas, verivorstis. Vale. Hoopis vabadusetunne, et on aega. Et maja on naeru ja lärmi täis. Ootusärevus, et näha neid säravaid silmi. Sest päkapikk on kuulanud, otsinud, vaaginud ja leidnud, just need õiged. Naeratus ei mahu näole, pressib heldimusepisarana välja. Lapsena sa arvad, et see on see asi, see kingitus, aga nüüd sa tead, et see on see emotsioon, see ilme.

Uusaasta lubadused. See aasta on teistmoodi. Traditsiooniline  lubadus jääb ära. Sest seekord ma olen sellest pagana suhkru nõiaringist väljas, olen väljas ja hinge kinni hoides üritan välja jääda. Et ei imetaks sinna tagasi. Seekord ei taha kergemaks. Tahan targemaks, tugevamaks, paremaks, õnnelikumaks, edukamaks.  Sellega on ainult  see halb asi, et kergemaks on oluliselt lihtsam eesmärk kui need teised. Alati on olnud kergemaks ja muuks ei jää aega. Sest see võtab kogu ressursi ja tähelepanu. Kergemaks on vana tallatud riskivaba rada.  Aga ma alustan, äkki kui ma lihtsalt alustan, siis see juhtub ka. Äkki kui ma lihtsalt alustan, siis see veereb edasi. Äkki ma lihtsalt pean alustama ja ülejäänu tuleb. Lihtsalt tuleb.

Aga hoiame nüüd oma karvamütsidest kinni, ega tali taeva jää!

Teisipäev, detsember 22, 2015

Karolin. Heade asjadega harjub ära. Muutuvad enesest mõistetavaks ja enam ei üllata. Ma olen pidevalt enda tühitse asjadega nii ametis, et ei märkagi enam. Või märkan ainult siis kui on mingi kõrvalekalle, et muidu nii tubli ja kuidas nüüd siis nii.  Aga õnneks teised, võõrad, kellel on võrdlusmoment, märkavad. Ja tuletavad mulle ka meelde. Ja ma püüan mitte harjuda ja rohkem üllatuda. Sest ta on ju ometi seda väärt.


Kassu. Masuurikas. Jonnijuurikas. Tahaks öelda nii palju. Aga välja tuleb
"kann" (kana)
ääheleääuuu(tähelepanu, valmisolla läks)
tsss(tasa)
muu(ammuu ehk lehm)

ja tavapärased mämm-mämm, prõnn-prõnn, oi-oi, auh-auh ja läbilõikaval toonil "õõõõõõhhhhhh" või "eeeehhhh"  kõige muu kohta, mida vaja on. Aga natuke juba tuleb.

Mina. Purk on täis. Kõige suurem  kivi  on paigas, ülejäänu on täis liiva.  Pealtvaataja. Kuulaja. Tarbija. Orav rattas oma tühja tähjaga. Isegi suurem asi unistaja vist pole. Loojad, tegijad, saavutajad, need on need teised



Esmaspäev, detsember 14, 2015

See mõtle positiivselt jura  igas asjas ei kehti. Eeldada tuleb halvimat, siis on head asjad ja ootamatud üllatused kergemini tulema, lõppkokkuvõttes saadki oma positiivse emotsiooni puhtalt sellepärast, et olid kõige suhtes talumatult negatiivne. Et mõtle halvimat, saad õlle ja pepsi tasuta külmkappi, oota parimat, saad tund aega jopega toas istuda  ja apelsini karamelli, mida notsu ka ei näksi. Rääkimata olematust pastakast,  millega oma frustratsiooni tagasiside blanketile välja valada. Et alati ei ole nii, et saad seda, mille eest maksad.

Aga puhkuse ja kohustustevabadusega on ka vist nii nagu kommisöömisega. Küll ei saa, natukesest ei piisa ja isu ei lõpe. Võõrutus on raske,  lihtsam on üldse mitte alustadagi.

Aga saunas olid see eest soojad ja jõusaal inimtühi, niiet peaaegu saab andeks anda. Või ei, ikka ei saa.

Teisipäev, november 24, 2015


Objektiivselt vaadates on elu selline, et osta või ära. Elurõõmu asemel on aga seletamatu kurbus ja rahulolematus.  Veereb veereb. Püüad mitte peatuda. Mitte mõelda asjadest, mis on sinust suuremad.  Ja mitte teha neid asju, mis  minust sõltuvad, sest pole...jõudu, aega, oskust või siiski tahtmist. Ja nii ta kulgeb hommikust õhtusse.  Keskendudes tähtsusetule. Ma teen viimasel ajal  asju aeglaselt, korduvalt, venitades, et mitte seisma jääda.

Maandus

Aga üldiselt on võimatu olla masenduses kui Kaspar oma potilistumisnägu või tervitustantsu teeb kui keegi koju või külla tuleb. 



Esmaspäev, november 02, 2015



See jama läks vähemlat üle... enam-vähem. Mul on juba muidugi uus jama ka. Egas saa ju ka kõik ideaalne olla.

Esmaspäev, oktoober 26, 2015

Ma ei saa aru,  mis siis nüüd juhtus. Ma ei taha midagi teha, liigutused on aeglased, mõte on uimane, tahaks ainult süüa ja keras olla ja selle vastu võitlemine kurnab jälle vaimu. Mis kurat see veel on? Ma saan veel aru kui mulle oleks lõunamaa päike nii hinge läinud, et igatseksin nüüd selle järele, aga mulle ei meeldi kuldsest sügisest tegelikult midagi rohkem. Ma peaksin praegu värvikirevas lehesajus tantsu vihtuma. Aga ma ei taha. Miskipärast. Ehk ma olen lihtsalt nii nõrk, et paar tundi maatööd väsitab kohe nii ära. Hea selle juures oleks see, et see järelikult läheb varsti üle, halb külg on muidugi see, et hoolimata oma pingutustest, olen siiski nõrk. Ja milleks siis ometi kõik SEE?


Süüa ja magada ja süüa.

Neljapäev, oktoober 22, 2015

Kuniks veel emotsioon on värske - kohati oli ikka parem, kohati oli ootuspärane,  päike oli kuum, söök suurepärane eriti kui teha õiged valikud(sai ei ole kunagi hea valik), vein halb ja kallis, aga noh, ikkagi vein, vesi soolane, soe ja sinine, vaated  lummavad, hilpude ja suveniiride rivid lõputud. Ja äike, täpselt õigel ajal. Lapsed röömsad, ülevoolavad, lõbusad ja lõpuks väsinud. Ja Kaspar nii ilus kui ta magab. Eriti kui ta pikalt magab.

Kogu see transport sinna ja tagasi oli pikk, väsitav ja tüütu. Isegi ilma Kasparita oleks olnud.

 Ausalt ei olnud kerge,  ei mul ega tal. Sest väike laps ei suuda ega peagi suutma muu karjaga sammu pidada. Ning ajab ju nutma kui niiväga tahaks kõike seda tänavale laotatud värvikirevat tavaari näppida, autode vahel ja sõiduteel jalaga palli taguda, pea laiali ükskõik kuhu suunda joosta, laua pealt kõik ümber ajada ja välja kallata või tegelikult ülekõige hoopis magada, aga ise seda mitte teada. Ja koguaeg tiritakse asju käest ära. Õudne. Samas oli head ikka rohkem. Palju rohkem,  Päevad rannas, basseini ääres, isegi linnas ja eriti koos teiste lastega olid jällegi talle väga toredad.

Me julgelt pool aega veetsime mingisugust veri guud praissi taga ajades, otsisime seda õnne nendes asjades ja eks mõneti leidsime ka. Õnneks ei hullunud, õnneks ei midagi ebavajalikku. Ja peame tänama Kasparit, et ta selle ostuhulluse meile võimalikult keeruliseks tegi.

Täielik lasteparadiis olla tundide viisi liutorudes, rannas, süüa niipalju jäätist ja kooki kui iganes soovi on. Õnneks oli ka mulle maandus olemas -  väike, kulunud, ilma konditsioneerita,  kuid oli olemas ja raskused
olid olemas ja mina olin olemas.  Kui ootused on madalad on positiivsed üllatused kergemad tulema. Sest me saime seda, mille järele me läksime -  igaühele oma entertainment. Ei läinud saama kultruurielamust, tundma kohalikku eluolu, imetlema vaatamisväärsuseid. Seekord ei tahtnudki. Pea kõik mis me nägime ja kogesime oli fassaad. Kuurort. Mitte päris elu. Absoluutselt ei olnud vahet mis riigis, mis rannas, mis hotellis. Ainult punased lipud tuletasid meelde,  kus me oleme. Võib-olla oli hooaja lõpp, aga tänavatel ei olnud melu. Ei olnud rõõmsat rahvast istumas kohvikutes ja nautimas sooje õhtuid. Ei turiste, ei kohalikke. Eriti mitte kohalikke.  Ainult mehed teeklaasidega oma kaubahunnikute otsas - veri guud praiss, veri guud gualiti.  Suhtumine nii ja naa, oli palju sõbralikke ja toredaid. Ja ka mitte. Mulle vähemalt tundus, et õhtul lärmaka karjaga ringi liikumise peale vaadati kuidagi. Või oli asi selles, et midagi muud ei olnudki vaadata. Taksojuht oli vähemlat showmees, lasi mussi ja klõbistas oma puulusikatega kaasa, autojuhtimine oli täiesti teisejärguline.

Aga selle raha eest küll. Ka ilma nahaalsuseta oleks küll olnud. Kuna see ongi mulle väga vastumeelne, siis hea veel et see nii läks. Järgmistel õhtutel oli kohe palju parem.

Aga ilus on ju küll.




Teisipäev, oktoober 13, 2015

Kuna mul on mittevabatahtlik puhkus jälle, siis heietame jälle trenni teemadel.

On kaks varianti. Kas kang on vahepeal kergemaks läinud....või siis ei ole. Ja kui ei ole, aga tundub nagu oleks, siis mida me sellest kõigest järeldame ja kas see tõesti on võimalik.

Pühapäev, oktoober 11, 2015

Teisipäev, oktoober 06, 2015

Viimane aeg, jagada emotsiooni. Lõputu suvi ometi otsas. Ometi saab hommikul kastemärjade varvaste asemel tuppa joosta jalad härmatisest tulitamas. Ometi on otsas need toimetused, on ometi aega teha midagi muud. Kas just paremat aga vähemlat teistsugust. Päike ei ole otsas. Koos külma õhuga teeb riietumise ja eriti riietamise ebameeldivaks väljakutseks. Aga. Klishee või mitte, aga kuldavad puud on päris okeid silmale vaadata. Aega ja ilma ei jää enam nii palju rattasõidule, pimedus pressib peale, graafik pressib peale, südametunnistus pressib peale. See eest DB press on päris huvitav kui samal ajal saab tähti vaadelda.

Varsti on uued emotsioonid. Ootused ei ole just ülearu kõrged.Lendamine pole kindlasti vahepeal meeldivamaks läinud. Eks näis. Eks paistab.


Pühapäev, oktoober 04, 2015


Ühesõnaga, mõttetu trenni jutt tuleb nüüd. Ma täna nägin, et õnneks on maailm ikkagi õiglane koht, et ei ole ainult need neetud geenid. Või noh ikka on ka, aga vähemalt sain lohutust. Et kergelt ei tule ja ei hakkagi tulema. Ja et see töö on liiga suur, et selle järgi õhata.



Kolmapäev, september 30, 2015

Ei ole raske nende söötmine, kasimine, kasvatamine,öine ärkamine ja pidev ei eiei ei ei tohi.  See ei ole raske. Raske on see, et nad on nii õrnad ja hindamatud, nii ilusad ja head, nii nutikad ja krutskeid täis.  Ja sõltuvad. Minust. Ja minu otsustest. Minu vastutus. Ja ma kardan, et kas ma ikka oskan.
Kassu elu on täis imelisi avastusi. Viimati avastas, et need papist asjad, kus on igasugu pildid peal, ei olegi selleks, et neid tükkideks rebida vaid neid saab vaadata. Et saab lehti keerata ja siis uusi asju vaadata. Ja saab tugitooli ennast mõnusalt istuma seada, kui veab saab mustikakausi kõrvale võtta, kui eriti veab, saab emme või issi sülle ennast sättida ja siis saab veel näpuga asjadele osutada ja vaadata ja jutustada.  Ja palju toredam on.
24h. Selleks, et teha  seda, mida peab tegema, mida on vaja teha, mida ei ole vaja teha, aga on mõistlik teha, mida ei ole vaja teha, ei ole mõistlik teha (neid kuradi aknaid pesta kuigi kärbsed situvad need kohe jälle täis), aga mille mitte tegemine ajab mind hulluks ning seda  mida tahaks teha.Vahel õhtuti mul on selline tunne, et ma ei taha magama minna, sest ma ei viitsi hommikul jälle pihta hakata. Otsast. Planeeritult, tund tunni järel.

Aga

Mõtlesin  kirja hakata panema oma trennid. Ma siiani ei tahtnud, sest vastik on vaadata. Sest vahel hakkab nagu kahju, kuigi objektiivselt hinnates on vist siiski tasakaalus - pingutus-tulemus. Ja tasakaalust on väljas see, millest sõltub  80% tulemusest. Või isegi mitte tasakaalust väljas pole õige sõna. Head asja liiga palju on ikkagi liiga palju. Süües topelt koguse tervislikku toitu ei ole tulemuseks mitte topelt terve inimene vaid ülenuumatud põrsas.

Aga


Reede, september 25, 2015

Veereb päris hästi see eluke. Tasakaalus nii rutiin, spontaansus, asjalikud tegevused vaheldumas lõbusatega, passiivsed aktiivsetega, töö ja vile koos. Kui kärbsed massiliselt mu akendele ei situks ja suurepäraste tegevuste hulka kuuluks ka pisike jõnglastevaba pillerkaar väljaspool kaitsvaid koduseinu, siis....siis ma ei teagi kohe mille kallal viriseda. Tahtsingi kirjutada sellepärast. Lihtsalt. Et mitte viriseda.

Kassul  aga seevastu on põhjust virisemiseks küll. Sest tema tahab mingeid asju, millest keegi ei saa aru. Sest keegi ei tea mida "õõõõõõh" tähendab. Niipalju ma mõistan, et igasugu erinevaid asju tähendab. Enamasti selliseid, mis pisikeste näppude vahelt kildudeks purunevad, mis suhu rännata ei tohiks, mis rohke süljega kokku puutudes lakkavad funktsioneerimast, mis teevad nendele pisikestele näppudele haiget või asju, mille kadumine halvendaks oluliselt meie elukvaliteeti.

Aga selle eest oskab ta söögilaual stepp-tantsu vihtuda

Reede, september 11, 2015

Ma kirjutasin vahepeal drafti. Sellest kuidas eelkolliealisest on saanud täisteismeline ja millega me selle karistuse oleme ära teeninud. Eks ma teadsin millega. See neetud suvi. Laps ei pea lihtsalt vastu sellele. Aga. Ükspäev päike tõusis ja kõik oli jälle suurepärane. Ma ei tea mis juhtus. "Kuhu kartulipang jäi, ma lähen toon ära". "Ärge hüpake nii kõvasti, muidu Kassu kukub." "Kas ma tahveka asemel Kevadet võin vaadata?". Ma reaalselt tahtsin kraadida teda. Tegelikult ma tean küll mis juhtus. Väikesed asjad juhtusid. Sügis tuli. Une ja muud jutud.  Ja kui 6-aastane sulle vastu paugub su oma väljenditega, siis niiväga kui sa ka ei tahaks seda eitada - muutma peab ennast kõigepealt.

Korraks hakkas juba hirmus, aga see ongi vaade tulevikku. Äkki prooviks teha nii, et see tulevik poleks nii õudne. Et kallistaks rohkem ja viriseks vähem. Lämmataks igasuguse jonni lihtsalt ülevoolava armastusega. Nii, et nad ei saa arugi mis juhtus. Plaan.


Aga üldiselt on tore. Mul oli sellest suvest, viimase võtmisest ja medali teenimisest siiber. Mis siis, et oli lõbus. Saaks peedid-kaalid veel põllult hoidlasse tõmbaks joone alla. Või mis alla, vahele kuskile. Tahaks sooja kõrvitsasuppi ja küünlaid põletada. Aga neetud vananaiste suvi on. Sügab siis ratast ja niidab muru ja võtab viimast.


Ma ostsin endale uued hantlid, päris kole vaadata kohe :)


Reede, august 28, 2015

Ega asjata ei ole kõik armastuslaulud depressiivsed või täis eufooriat. Argipäev ju ei inspireeri. Aga enamuse ajast me oleme ikka normaalsed, ei kõigu kuristiku serval ega õnne pilvekesel. Mina ka. Normaalne. Enamuse ajast.

Neljapäev, august 27, 2015

Viimaseid puhkuse päevi oleks mõistlik nautida. Viimaseid sooje päikeselisi päevi oleks mõistlik nautida. Eriti kui sul on kõik nii suurepärane nagu mul tegelikult on.

Mis ei ole mõistlik on tunda sellepärast süümekaid,  rahutust, piinavat kasutust, põhjendamatut tigedust, kärsitust, pidevat ärritatust, arusaamatut loidust, laiskust, passiiivsust, ambitsioonitus, ületreeninust,  alatreenitust, ülesöönud ja näljas, ülepuhanud kuid siiski väsinud, üks paks siga kärnas kärsaga.  Õnneks ma olen tark tüdruk ja tean millest see tuleb. Mõistlikku tööd on vaja teha, mul hakkab enda rakkes hoidmine problemaatiliseks muutuma juba ja seisma ei taha jääda. Et äkki ei saa uuesti liikuma. Äkki hakkab meeldima. Aga lihtsalt liikumine liikumise pärast on  ju täiesti mõttetu. Mitte ajada segamini liigutamist ja eesmärgipärast tegutsemist. Puhas kuld ju. Ja siis saab jällle vinguda, aga siis mul on õigus vinguda. Sest ma teen rasket tööd ja olen hirmus kasulik. Ja siis ma võin väsinud olla ja öelda, et mul on kopp ees. Praegu ei või ja see ajab mind närvi. Lihtne.

Pühapäev, august 23, 2015

Ma isegi ei tea miks see mind nii väga üllatab. Või tegelikult ikka tean. Sest, ma suudan leppida väga hästi sellega, et kõigil on suud ja kõrvad peas ja me ju teame, et kõigil on head ja vead,  sabad ja sarved, tiivad ja küünised. Aga. Ma püüan alati tagarääkides öelda nii, et ette rääkides ei kaotaks sõpra. Sest ma tegelikult ju ei taha.  Aga.  Võib öelda seda mida ma olen öelnud . Võib. Kuigi alati ei pea. Aga selle tagajärgedega ma pean leppima, sest ise ju ütlesin.  Aga valetada....pole  ilus.

Krt, kas me sellist seebikat tahtsimegi või? Aga. I never fail, either I win or I learn.

Asjaga täiesti mitte seotud pilt. Aga seda ei saa panemata ka jätta.


Esmaspäev, august 17, 2015

*)Kuumad päevad, külmad ööd. Aga tants ja trall nii jahutavad kui soojendavad.  Nagu kevadine vasikas esimest korda rohumaal. Ei tea kuhu poole jookseks ja mis ära teeks

*)55km, isiklik rekord. Mitte et ma kunagi oleks üldse üritanud seda lüüa varem. Aga  mõnus oli, järgmine kord on põrgu ots. Kuigi, peale 1.5h väntamist hakkab natuke kahju, sest teadagi, glükogeen on otsas ja sellise pulsiga ju süüakse juba raskelt treenitud lihaseid. Treenima peaks targalt, mitte lihtsalt kõvasti. Või ega ma ei tea ju ka mis see pulss oli, ma ammu enam ei viitsi andureid külge riputada.

*)2 nädalat veel lullitada

Neljapäev, august 13, 2015

Vähemalt keegigi jagab biiti.

Pühapäev, august 09, 2015

All year  - eat, sleep, train, repeat.

First time - eat, sleep, RAVE, repeat.


Pühapäev, august 02, 2015

*)Me õppisime puhkama nüüd, veel enne lõppu. Magame hambad laiali lõunani. Kõik
*)shampus peale veini ei ole kunagi hea mõte. Mitte kunagi.
*)Jutt on jutt ja harjutamine teeb meistriks. Nii lihtsalt on.
*)Kunagi on ikka esimene kord. Sellel väiksel poisil. Ja kanaemal ka.
*)Punk on tegelikult kurb. Kui sõnu kuulad, meele teeb nukraks. Kui pudelist peeti kulistavaid ja tuiavaid noorukeid ja vanureid vaatad, kahju on nii noortest kui vanadest. Ja peedist.
*)Külm on. Aga vahet pole. Suvi on ikka lühike. Jälle.
*)Tuul on ratturi parim sõber ja hullem vaenlane  Aga mulle ju tegelikult meeldib kui on raske. Silmad täis higi ja jänes on ees. Win-win.

Kassu saab niipaljust aru, mõistab juttu ja jagab matsu. Vastu näitab ainult näpuga ja teeb õõõõõh. Või auh auh. Või ooooo, uuuuu. Ja lehvitab omamoodi, pigistab oma pisikesi näppe peopessa, kokku ja lahku ja kui isik, kellele lehvitati on kadunud, siis sujuvalt läheb tegevus pea sügamiseks üle. Nagu polekski siin lehvitatud ega midagi. Ja oh seda kakanalja mida pidevalt saab. Tantsunalja saab ka pidevalt. Pingviini poos, harkjalg ja küki ning grunge mees.



Teisipäev, juuli 28, 2015

Ma seekord tegin kodutöö ära ja oli palju parem. Või oleks olnud kui kell oleks vahepeal seisnud natuke. Meie ei saa seista, vähemalt mitte igal pool ja igal ajal, kõik peab olema liikumises, soovitavalt kiires. Aga see on ainult meie mure. Ja mööduv. Ehk.  Aga oli peaaegu suvi. Aga lastel oli nägu naerul. Suu sai magusaks ja Kassuga saime hakkama. Ja ma natukene ikka nägin Riia linna, rohkem kui tavapärane tankla ja poe parkla.


Reede, juuli 17, 2015

35+ kg maasikaid, 1 kast ja pool kärutäit brokkolit, mõned lillkapsad, till-sibul-karulauk, ruumi veel mustale sõstrale, suvikõrvitsale, vaarikatele, mustikatele, seentele ja nendele kaladele, mida merelt hullupööra tooma hakatakse. Äkki sai hoopis väike?

Suvi. On. Väljas. Mis siis, et veidi jahe on. Aga grilli lõhn, õhtupäike terrassil, punane vein. Või valge. Või külm koorejäätis, shokolaadi glasuuris. Jõgi, liivarand, promenaad ja inimesed. Maasikad. sõstrad ja muud juurikad. Suvi.


Esmaspäev, juuli 13, 2015

Pingutasin vist veits üle. Aga vist ja ainult veits.







Huvitav on olla, millegi kallal viriseda pole.  Kui siis ainult seda et puhas ebaõiglus on see, et veini ja juustu peal ei saa lean body mass kasvatada. Näh ma ütlen.

Viimasel ajal saab öelda, et lastest on ainult rõõmu ja seda ilma mingi iroonia noodita hääles. Lihtsalt tore on :)

Kolmapäev, juuli 08, 2015

Ma tunnen, et olen lõhenenenud isiksus. Või mis mina, asi ei ole alati minus. st kunagi ei ole minus. Kassu on siin lõhenenud parajalt.Kohati ma tunnen, et ma hullun, sest kui palju vingumist üks inimene ikka taluda suudab, teisalt ma heldin nii nagu üks inimene üldse kunagi heldida suudab. Aga nii see praegu on. Ja las ta jumalaeest olla.  Mul ei ole vallalise, lastetu, teismelise rõõme. Ei ole. Mul on tite, 2-lapse, abikaasa rõõmud. Ja minu. Rõõmud. Ma ei saa minna kell 6 sinna kus ma tahan. Aga  mul on terve maailm.  Kõik on suhteline, kõik. .

Esmaspäev, juuli 06, 2015

Välijõusaal


Ei mingeid vabandusi, mitte et see mu probleem üldse oleks.Pigem vastupidi. Kui tahta, siis saab teha. Igasugu abivahenitega ja ka ilma abivahenditeta. Kui mitte tahta, siis ei saa ka kõige peenemas spordiklubis ja kõige roosamate tossudega. 



Väljas on endiselt kuum. Aga ilus. Ja see väike peakene ei ole enam kuum ja see on hea. Väike põrguline on endiselt. Kes ärkab hommikul kell 5? Kes? See, kes saab süüdimatult ise vankris kell 9 edasi põõnata. 

No aga ole siis sellise peale nüüd pahane 




Reede, juuli 03, 2015

Kuum kuum kuum on õues, toas ja veel kuumem on see pisike pea mu süles. Liiga kuum.

Teisipäev, juuni 30, 2015

Ma unustasin ära, et rebane kurask on kaval loom. Et kui alt ei saa, siis proovib pealt. Süüdistada saan ainult ennast, sest ma teadsin. Teadsin, et see kummivõrk ei pea looma, teadsin, et loom oskab ronida püstloodis. Teadisn, et loom on visa. Aga lootsin, et ei juhtu.  Väike meg või peg, mustlane, kaks kirjut kukke, vana hea pruun muneja ja kaunis lumepall. Läind nagu poleks olnudki.

Ma ei loe uudiseid, ei taha. Aga ikka kuidagi kuulen. Ja ma jälle tean. Tean et kummivõrk ei pea looma ja et loom on visa. Aga siiski loodan. Et ei juhtu.  Ma võiks ju ignoreerida, olla julge, olla ükskõikne,  aga mulle vaatavad otsa kaks paari siniseid silmi. Minu vastutus. Nii ilusad ja head. Aga mina.... olen nõrk ja naiivne.


Laupäev, juuni 20, 2015

Vahel parandab üldmuljet millegi lõhkumine oluliselt rohkem  kui millegi ehitamine.


Väikse vaeva nägija

Suure vaeva nägija

Enne töö (puhas poseering)
Siis puhkus

Koristusbrigaad

Ja kirss tordil :)


Lõpetuseks 29 pudelit viina....

Kolmapäev, juuni 17, 2015






Mul on aega, vahelduseks. Kuid igav kindlasti mitte. 

Esmaspäev, juuni 15, 2015

Kõik oli suurepärane. Vahelduseks. Kõike oli piisavalt või veidikese liiaga. Päikest, sööki-kooki, veini, inimesi, murumänge, linna peal laiamist, tantsu ja tralli ning ei saa me läbi ilma draamata. Sest muidu oleks ju igav. Ja mida see igav elu ikka väärt on. Isegi pohmell oli natuke liiga leebe, nii veini kui söögi. Aga ikkagi piisav ja nii ei saa ju üldse sporti teha, seega järgmine kord katsub vähem liialdada.  Mõistus tuleb aastatega. Vist.
Loomulikult ei olnud aega teha ilusat sätitud grupipilti. Käigupealt, osad said peale.




Laupäev, juuni 13, 2015

Tõusen mina täna, esimesena. Vaatan, ohhoo, puhas boonus ju. Aga see pole üldse eesmärk.  Täna ongi see päev. Sest see pole kunagi nii kerge olnud (vähemalt 15a mitte).  Läbi hommikuse kastemärja sammun õue kase alla, öösärgis. Sirutan käed, haaran roostes raudtorust. Süda peksab rinnus nagu tuhanded silmapaarid jälgiks mind. Aga olen ainult mina. Ja roostes toru. Ja ma teen selle ära. See oli eesmärk.  Siit edasi pole enam midagi -  5x, pull-up, 10x, 1x üks laps kummagi jala küljes rippumas, misiganes aga kunagi enam ei ole see üle roostes toru vaatamine  nii magus kui täna :)

Kassu on viimasel ajal halastama hakanud. Viieni enamasti, erilistel pidupäevadel jääb see 5-6 jauring ära. Nagu nt täna. Minu sisemine kell ei ole ainult veel sellise luksusega harjunud. Aga kuna ma olen hetkel puhkusel, siis on mul sellest täiesti ükskõik. Lisaks on loodus kavalam kui inimene ja hoolisteb selle eest, et ma saaksin puhkuse ka sellest tööst, mille jaoks ma päris töölt puhkuse võtsin. Ikaldus, põud, röövlinnud.

Kassu viimaseaja teema on kallistamine. Tuleb paneb pea õlale ja käed ümber kaela. Palju parem kui hammustamine. Ja juttu on juurde tulnud, aru küll ei saa, aga vadistab hoolega. Ja sööb. Ise. Väga näljane ja natuke väsinud Kassu muidugi rohkem röögib, vehib kätega nii, et pudrumöll ja lusikas lendavad põrandale, sest närv läheb nii mustaks kui see söök sinna lusika peale ei lähe.

Karolini viimaseaja teema on tublidus. Ja kallistamine niikuinii ka. Aga tublidus. Aitas kurke istutada ja oli täitsa töömehe eest väljas. Kasta aitas. Rohimisega on nii ja naa, aga eks see ongi üks paras tüütus. Eile tegime lavashirulle ja ta täitsa aitas. Enam ei ole nii, et "aitamine" päädib sellega, et pärast läheb topelt aeg  koristamisele.

Terve tund on möödas ja kõik ikka magavad. No ma lasen siis edasi

Täna on selline päev, et vaataks nagu edasi ja tagasi. Mis mul on ja mida mul pole. Säravat karjääri, aktsiaportfelli, lõpetatud magistrit, oma ettevõtet, tulevikuvisiooni. Aga. Suurepärased lapsed, abikaasa,  perekond, sugukond, väga paindlik ja enam-vähem okei töökoht, maja, päike ja heinamaa, puhkus, enesekindlus, meelerahu, lõpuks ometi tunne, et ma ei pea tõestama midagi, kellegile. Et võin lihtsalt olla, mitte teenida igapäev medalit rinda.   Ja ma jõuan lõuga tõmmata.  Ja täna saab pidu. Pidu, mida ükskord ometi ei pidanud tulema. Aga ikka tuleb. Sest Kassu ju halastab. Ja peod on toredad. Äkki mul läheb veel nii hästi, et saab päris peole ka, üle mitme-setme aasta.

Aa ja meil on kanad. Uued. Eriti nunnud. Mustad, pruunid, üks valge, tutiga, tutita, karvaste jalgadega, suuremad, väiksemad. Aga võib-olla tuleb sellest kõigest üks suur kukesupp.  Oh, pilti peaks tegema.

Karolin tegi mulle sünnipäevaks käevõru. Ise. Issand kui ilus.


Laupäev, juuni 06, 2015

Mind on viimasel ajal mitu. Viimasel aastal. Magamatus teeb imelikuks, ise ka ei usu eriti. Vabanduseks k2ib kyll. M6ni p2ev on tavaline, teeks ja oleks ja naeraks. Teine p2ev, liiga tihti, ei taha teha, olla, otsagi vaadata. Iga liigutus ja s6na on v2ljakutse omaette. Tahaks ainult kurta ja 6lga mille najal nutta. Aga see 6lg ju ka v2sib. Aga t2na oli suurep2rane p2ev, tegin, Olin, naersin.  Oleks home ka. Ja ylehomme. Oleks ju normaalne.

Kolmapäev, mai 27, 2015

Elu on suhteline. Kõik on suhteline. Ei maksa ikka ennast ületähtsustada. Ülemõelda. Kui korraks läheb halvemaks, siis alles jõuab kohale, et muidu on ju täitsa hästi. Salakaval kevad kombinatsioonis rumala emaga annab tulemuseks 39+. Teine kah veel takkaotsa. Õnneks siin pole süükoorem nii raske kanda.  Ja siis järsku ei tahagi muud kui kõik oleks endine ja siis oleks ju täitsa suurepärane. See elu ikka õpetab.Negatiivsed mõtted, teadagi positiivset tulemust ei anna.

 Ja vastutus on alati täiskasvanul. Muuta ja parandada tuleb ennast, küll siis Printsess mossnägu ja Härra vinguviiul ka leebuvad. Ja lasevad elada  Aga meelest läheb pidevalt. Et mina olen see täiskasvanu ja mitte see kõige kangem jonnijuurikas siin majas.


Pühapäev, mai 24, 2015

Ravi närvivapustusele enne kui on hilja.  Kõva trenn, üks puhkepäev, pool pudelit veini ja tuusikud Türki.   Done. Checked.

Laupäev, mai 23, 2015

Aga tegin mustikapeenra, istutasin natuke kapsaid, maasikaid, pikeerisin kurgid, peaaegu sain tomatid ka istutatud, aga tuleb välja, et ühe tite järelevaatamiseks 10 minutit on vaja rohkem inimesi kui 2, siis jah peaaegu.

Tundub, et nagu ju ei teegi midagi, nagu eriti ei viitsiks eksole. Endale tundub, et ma olen nagu jänese ema sealt lotte multikast, kes puust kastis porgandeid hakkis - "lihtsalt ei jõua kiiremini, lihtsalt ei jõua". Ja ühe käega. Ja teeb kiiresti, enne kui sireen peale läheb. Aga alati ikka läheb. Ja ma teen ju kiiresti . Ja ei saa nii, et ei tee. Näljas, paljas, kaelani äka sees. EI saa. Aga sireen saeb närve, no nii pingul on, et piisab vaid udusule langemisest ja käib krõps. Ja sulg langes. Nüüd võime kõik olla  näljas, paljad, kaelani äka sees, aga kunagi ei kavatse ma enam tönnida vannitoa põrandal koos 1-aastasega võidu, sest...sest ma ei teagi. Naine, kasvata endale selgroog ja sea prioriteedid paika.  Aga ma jah, tõesti ei viitsi enam. Oma last kiusta.


Kuradi rebane raisk. Kätte saaks, siis maha lööks.


Teisipäev, mai 19, 2015

Tegin järelduse. Päevas on ainult teatud arv tunde.  Neid, kus sireen vaikib, veel vähem. Neid, mil Kassu magab, on veel vähem. Järjest vähemaks jääb. Teeme omad valikud. Võtsin suve"puhkuse". Pean loobuma oma 2-3h istumisest arvuti taga koos 2-3 tassi kohviga. Sest ega muidu see kelder moosi täis ei saa. Ja lapsed söövad vaeseks. Kokkuvõttes vist võidan siis.

Et elu  ilus, lapsed toredad, lapsed hullud, tööd ja tegemist  liiga palju....teada värk, tavaline.

Ah mina ja mu mured. Aga ühesõnaga, tõde on kibe nagu Põltsamaa sinep.  Kokkuvõtvalt - jõudu nagu loomal, aga näha pole küll midagi. Ma tean, ma ka näen. Või  õieti siis mitte. Aga tunnen. Üks päev on aplaus, teine päev tahaks nutta. Enam ei taha. Geneetika mingu sinna. Ma kavatsen seda võita. See krdi loodus on mulle juba piisavalt keeranud. Poleks uskunud, et elu solvang on stiilis - ei see rasvaprotsent ei ole k6rge, asi pole selles. No ma alati arvasin et on. Hoopis loodus kurask ja valed v6tted. Varsti. Parandame. Praegu niigi hoian end teibiga koos. Aga vähemalt on see ilus ja roosa.


Esmaspäev, mai 11, 2015

Püüa mis sa püüad, aga ei saa kõigile meele järgi oldud. Ega ei peagi. Ega õieti ei tahagi. Natuke liiga aeglane oled, natuke liiga vähe on sul asju, natuke liiga palju ootad. Natuke hiljaks jääd, oma tulemisega, olemisega.

Mul oli suurepärane emadepäeva algus. Algas juba enne kui saabus hommik. Mulle meeldivad üllatused. Kaardil ei olnud ühtegi kirjaviga ja ma ise olin kaanestaar. Mul olid pikad heledad juuksed, kollane kleidike ja suur naeratus näol. Ja ma olin ilus. Sellisena mind nähakse siis.  Ma natuke kardan, et millisena Karolin mind  mäletab. Ma ei ole olnud viimasel aastal just kõige kannatlikum, tähelepanelikum, heatujulisem. Aga äkki ma siiski olen olnud piisavalt hea. Ma olen vähemalt tahtnud olla. Tahtnud parimat, kuigi see parim ei ole alati lapse silmis meeldivaim. Meeldida oleks lihtne. Aga see on teiste privileeg. Ja ma luban igapäev ennast parandada. Olla selle pildi vääriline, naerusuisem, parem. Ja ma tahtsin teda selle pildi eest kallistustega lämmatada. Ja see ajas teda naerma.
 
 Ja Kassu ei karjunud mu peale öösel. Üldse. Ja tal oli ka hommikul hea tuju. Ja ma tahtsin teda selle eest musidega lämmatada. Ja see ajas teda naerma.

 Mul on suurepärane elu.

Terrassil on piire. Valmis.

Teisipäev, mai 05, 2015

1

Uskumatu, kui palju tegelikult üks aastane aru saab. Too see klots, pall, auto sealt. Toob. Pane see julla siia kasti sisse. Paneb. Õnne soovime sul, õnne soovime sul. Ja heatujuline laps on terveks hommikupoolikuks garanteeritud. Ma pole ammu saanud muna praadida nii, et ühtegi sinikat jalgadele juurde ei tekitata. Milline rõõm. Kassu on täiesti suurepärane laps. Kui ta on puhanud, söönud ja keegi tegeleb. Täiesti ideaalne.


Aasta. Terve pikk aasta, läinud nagu silmapilk. Kassu esimene. Virisesin mis ma virisesin, aga ma ei annaks sellest mitte sekunditki tagasi. Palju õnne väike põnn!

Pühapäev, mai 03, 2015

Meil on täna pulma aastapäev. Isegi Kassu halastas mulle täna ja  ei karjunud mu peale öösel. Mitte eriti vähemalt. Selle eest täitis ta päevapeale oma normi ikka ilusti. Aga tühja neist lastest täna, täna on ju hoopis meie päev. Titel on õnneks oma päev ja seegi tuleb varsti. Ma eelmine aasta tegin selleks aastaks plaane...et me siin lähme kuskile ja oleme ja lapsed on kuskil mujal ja on ka eluga rahul. Sellega saime nüüd küll tünga, aga pole hullu, elu on ilus sellegipoolest. Söömas käisime, lagastasime koha täis, arvet küsisin täis suuga, kogu pidu kestis vähem kui pool tundi ja sireen oli pidevalt peal. Kiire, kiire, kiire, koguaeg. Aga söök oli suurepärane. Õnneks saab õhtul äkki shampust. Kui sireenid vaikivad.

Vbl ma ei ütle seda tihti, aga mul on täiesti suurepärane abikaasa, vahel ta ajab mind marru, et ta on liiga hea, liiga usin, liiga arvestav. Vahel, kui ta pool päeva maha magab ja eriti midagi ei tee, siis ma sisimas rõõmustan, et saan vähemalt asja pärast bitchida. Muidu ju ei saa, otsi seda põhjuts tikutulega, no ei leia. Tegelikult räägib minus kadedus, hirmsasti tahaks ise ka teha midagi, millel oleks püsivam väärtus. Aga ratas keerleb juba piisavalt kiiresti ja orav väsib õhtuks ära. Vbl keerutab see rumal orav seda ratast valel kursil, minesatea. Aga seisma ka ei saa jääda.

 Kõige parem on see, et meid ärritavad samad asjad, nii hea on koos kiruda, midagi, kedagi. Eile ütles mulle, et mul on õlad nagu härjal. Lause, mida mitte iga naine  suudaks komplimendina võtta.  Mina suudan, vist. Ise olen ju vaeva näinud. Pealegi,  kaalusin hommikul, 15 kilo vähe kui aasta tagasi, tiba vähem kui 7 aastat tagasi, peale 2 last ja aastat magamatust pole mul rohkem komplimente vajagi.

Kassule võiks sünnipäevaks suukorvi kinkida. Hammustab. Palju. Valusasti.

Terrassil saab piire olema. Ilus tuleb. Keegi on krt jälle tubli olnud ja see pole mitte mina.

Esmaspäev, aprill 20, 2015

Mul oli eile mõte, et ma ei jookse enam mitte kunagi. Täna ma arvan, et vast ikka jooksen, aga mitte nii. Sellel pole mingit pointi. See ei ole lõbus, see ei meeldi mulle ja mingit tulemust ju ka pole. Ega tule. Ega ma lootnudki, aga lootsin, et on vähemalt tore nagu eelmine kord. Väga ei olnud. Lootsin, et saab Suusist ilusad pildid vähemalt nagu eelmine kord. Väga ei saanud. Trenni eest läks arvesse vast küll, pool tundi HIIT-i,luidetel, ilma pausideta. Oi ei, valetan, üks pa*a paus Suusil oli, ta ikka oskab. Alati. Kõige ebasobivamal ajal ja kohas.
No ja näha, mis Suska sellest lõpuks arvas. Hea veel, et sülle ei pidanud võtma. Ühesõnaga, läksime mütsiga lööma ja lüüa me saime :)


Aga nädal on raske olnud, väga raske. Ma juba olin jälle selline nagu vahepeal suvel kui tunni kaupa und lubati. Kui ikka mitu tundi öösel sulle näkku röögitakse, käsi näritakse nii et sinikad järel ja päeval ka veel oma pahameelt demonstreeritakse, siis viib ikka tuju nulli küll. Aga Kassul oli ka põhjus tnördinud olla, talle ju ei meeldi need uuendused ja seda ei saa omakorda pahaks panna.  Aga siiski,  nüüd on parem, palju parem. Kassu pisikesed sammud suureks lapseks saamise poole on küll vaevalised, aga siiski kindlad. Ja mu rõõmus laps on tagasi, jälle on meil päevad täis naeru ja elu tundub olevat üks lilleke rohus.

Kolmapäev, aprill 08, 2015

Mitteüldseoluline heietus.

Ma järgmine kord luban endale, et kui ma olen haige, siis ma olen haige ja ei vingu. Sest see läheb mööda. Ja midagi ei juhtu kui ma natuke siruli olen. No kohe mitte midagi. Lapsed on ainult õnnelikumad, üks saab mul otsas ronida ja nägu hammustada ning teisega saab rahulikult raamatuid lugeda. Või no nii rahulikult kui saab, kui keegi üritab samal ajal seda raamatut tuhandeks tükiks rebida. Igatahes, kõik on jälle rööpas, mu energia ja rahutus on tagasi. Samas olen ma nii õnnelik, nii õnnelik, et ma jõuan jälle joosta, nii õnnelik, et mul on esmaspäeva hommikul aega titega ujuma minna ja ma jaksan puid lõhkuda nagu vana imeline hulk kunagi. Ei pea kännu otsas istuma ja oma saamatuse pärast krokodilli pisaraid valama. Kõik on nii suhteline. Ma ei saa aru, kuidas mingid tühised asjad vahel mind nii halvasti saavad mõjutada, kui ometi kõik on nii suurepärane. Need tited vist mõjuvad mulle nii, et ma käin pool päeva ringi ja õhkan kui hästi kõik on, teisest poolest praegu ei räägi. Sest seda praegu ei ole...eriti. Karoliniga oli samamoodi, oeh-kui-palju-oli-teha-ja-kui-vähe-aega-selle-kõige-tegemiseks-oli, aga ma ikka käisin rind õnnest kummis ringi.

Kassu sai 11. Kuu pärast mul ei ole enam beebit, on väikelaps. Pisarapaus. Kuidas see aeg lendab. Kus mina siis olen, et see kõik nagu unenägu mööda läheb.

Kassu kõnnib. Sammus on tunda kelmikat tantsurütmi. Meenutab rõõmsat onklit, kes poe nurga tagant nähtavale ilmub. Tugevam tuulehoog puhub käpuli. Aga ta on visa. Nüüd ootame sõnu. Midagi muud peale emmm-mämm-mämmm. Ju tal siis ei ole praegu rohkem midagi öelda. Konkreetne mees.

Ja ega ma ei arvanudki et nii ei lähe.Aga ikka üritasin
Kook oli päris. Ja issand-jummal-kui hea. Vahukoor, toorjuust,mustikad - no mis saab valesti minna :)

Esmaspäev, märts 30, 2015

Kaua see kestab? Miks see nii kaua kestab? Ma tahaks oma pead tagasi, seda mis ei olnud vatti täis. Ma tahaks oma silmi tagasi, neid mis vaadates ei valutanud. Ja oma nina, mis polnud küll täiuslik, kuid vähemalt ei ehtinud selle mõlemat külge ohatised. Iga hommik tõused ja hakkad ootama õhtut, et tuleks uus hommik ja äkki siis ma olen endiseks saanud. Ja siiani krt ei ole. Null energiat, null jõudu. Pluss mitu kilo, sest jäätis ju lohutab. Ma tunnen jälle, et see on karistus mulle  mu ülbuse eest.

Tegelikult on maailma parim asi, see, et lapsed ei jäänud haigeks, kumbki. See on lausa suurepärane.

Kolmapäev, märts 25, 2015

Ma olen igakord nii pettunud kui see juhtub, ei väsi imestamast. Ma olen ju tugev. Kuidas see võimalik on. Istud siin jopega köögilaua taga, tuttmüts peas ja pidzhaama püksid jalas. Ja tõded, et jah, ei saa vist eitada. Lihased valutavad kuigi trenni pole juba mitu päeva saanud ja ega ei saa täna ka. Kogemata võtsin enne ühe ibuka, enne selle mõju jõudsin tõdemusele, et ikka sitt on sitt olla. Enam ei ole. Nüüd on dilemma, kas võta mõne ajapärast veel, ignoreerida ja lasta tableti peal liugu, sest issand-jummel-kui hea on olla kui ei ole sitt. Läheks isegi õue ja vaataks seda päikest.

Ma loodan, et olen teine ja ühtlasi viimane, lapsed peaved veel vastu, abikaasa on juba selle suremise läbi teinud, hirmus oli vaadata. Mul on mõte, et ma see kord teengi teisiti, põrgusse kõik see looduslik ja keha-ise-võitleb kräpp. Tablett aitab.  Ma ei viitsi haige olla, ma ei viitsi istuda jopega siin laua taga ja tahta üle kõige põrandale kummuli kukkuda ja hästi vaikselt kerra tõmbunult väriseda.

Ah lugesin küüditatute mälestusi. Hakkas enda pärast häbi. Et asjata virisen. Elu on ilus. Isegi kui pea natuke valutab.


Head isu väikemees!


Esmaspäev, märts 16, 2015

No sellist asja pole enne nähtud, et mina seda jama nüüd teha tahan. Vanadus vist hiilib ligi. Või kevad. Vist ikka kevad. Eks ma olen enne ka endale maja ette herneid ja tilli külvanud, lõpeb ikka kõik ühtemoodi. Pikas rohus.
 Pealt näha tundub ju lihtne. Muld potti, seeme sisse, törts vett peale ja jääme põnevusega ootama. Aga  tuleb välja, et seda saab nii palju erinevaid viise valesti teha ja ma vist katsetasin neid kõike. Liiga vähe vett, liiga palju vett, vesi absoluutselt valel ajal, vesi absoluutselt valesse kohta, vesi absoluutselt valel viisil, liiga kiiresti, liiga palju seda, liiga vähe toda...Siiski ma jään enda juurde, et taevas ei kuku maa peale kui teha pott-muld-seeme-vesi. Vbl seeme ei lähe kasvama, aga taevas jääb vähemalt ülesse, eks näis :)


Mul on tahtmine inimesi sõimata. Või mis sõimaja ma ikka olen, tahaks lihtsalt natuke kõrgendatud toonil oma ärritust väljendada. Aga õnneks ei saa. Pole numbrit ja nii ärritunud ma veel ei ole, et seda otsima hakkaks. Pealegi, kõige lihtsam viis vihavaenlast leida on öelda halvasti kellegi lapse või lemmiku kohta, see on kindel. Kuigi siin majas on  tihti kuulda mainimist, et oleks ainult see õhupüss...Ei tea kuidas pipar kellegi lemmiku kannis edaspidistele suhetele mõjuks. Ühesõnaga inimesed võiks oma  peninässud kodus hoida. Ma topiks heameelega Suusile ka soki suhu, aga ta on kodus. Ta ulub, aga ta on kodus. Ja öösel on nad mul kinni, ei käi teiste majade ees haukumas. Mul on õigust niipalju, et ajab üle ääre, võin teistelegi jagada. Aga noh, nädal veel ja siis on jälle mitu kuud rahu. Matab püssi ja vaenu mõtted maha ja elu läheb rõõmsalt edasi. Niikaua hoiab silmad-kõrvad pea ees ja taga ning kannatab ära.

Aga mida ikka piriseda, päev ei lõpe enam kell 5 ära ja viimastel päevadel päike sillerdab nii, et paneb silmi kissitama. Rattalt on tolm pühitud. Üldiselt tugevad jooksevad, nõrgad sõidavad. Ma tegelikult peaks tugevaks hakkama, suur tähtis võistlus ju ukse ees. Aga kui keha on väsinud, siis palja tahtejõuga pole ka mõtet ennast lõhkuda. Tarkus tuleb aastatega. Pealegi, kaevamine pole ka kerge.

Kassuke näitab iseloomu. Karolinikesel seda looma ikka nii palju ei olnud.  Kui Kassu tahab, siis Kassu näeb vaeva. Murrab läbi, kriiskab, nutab, röögib, vehib peaga. Tahab. Aga ega ma kah papist pole. Mina veel enamasti võidan, sest kehtib ju tugevama õigus. Aga noh, nunnu on  see tatinina ikka ja enamasti on meil nalja nabani. Tatinina ei ole halvustavalt mõeldud, ta praegu ongi tatinina, sõna otseses mõttes. 2 tudisevat sammu on kirjas.

Kas nad panevad sina juustu mingit narkootilist ainet sisse? Kuidas saab olla nii, et mõistus ütleb ei või noh, et aitab küll, aga lihtsalt käed ja suu ei kuula. See ei ole normaalne, kuhu pöörduda, kust leida abi? Juustuvõõrutuskliinikust?

Neljapäev, märts 05, 2015

Ja Kassu sai 10. Ma kutsun teda igal võimalikul juhul beebiks, sest varsti enam ju ei saa.  Päevad (ja ööd) on täis nuttu ja naeru, aga kõik on suurepärane. Lihtsalt suurepärane, sest see beebi on suurepärane. Ma ei hakka mainima, et ta hammustab mind, ei lase mul midagi teha, ei lase mul öösel magada, ei lase mul kuskile minna, aga ta on lihtsalt suurepärane ja ma tahaks, et aeg peatuks ja kõik jääkski nii. No tulevad uued rõõmud, ma tean, aga kunagi pole ta enam nii pisikene kui täna.



Laud on uus. Ilus.

Kook oli paleo. Polnud halb. Otsa sai kiirelt. Aga peab veel harjutama. Pannukad on suuremad hitid olnud. Eriti mulle meeldib, kui ma teen midagi, mis on üdini tervislik ja plikatirts sööb, kiidab ja küsib juurde. Täielik võit.

Õhus on kevadet. Kui uudiseid ei loe, tõmbab rinna rõõmsaks. Aga ma ikka loen ja kuulen, kahjuks. Aga endiselt üritan ignoreerida.  Ühtlasi on juba tohutu mure, kas keegi lisaks ööpäeva tunde juurde? Ma jõuan praegugi ainult vaevu-vaevu kõigega valmis, kuhu pressida nüüd veel see õues olemise aeg, õues puhkamise aeg, õues töötamise aeg?

Mul on lõuatõmbe challange...aga mul ei ole aega selleks. Sest kui mul ei ole just trennipäev, siis on trennijärgne päev(siis peaks taastuma) või siis on puu lõhkumise päev, järgne päev ja siis on jälle trennipäev, mida tegelikult on ainult 2x nädalas, aga kuidagi on jälle see päev käes. Või siis on päev, kus ma öösel magasin...no ütleme, et väga väga vähe ja see ei ole ka lõuatõmbe päev.

Väljas saab rattaga sõita. Natuke veel ja ma saan juba Kassukese kah tooli pista ja ringi vurada. Ja kust see aeg siis võetakse?


Teisipäev, veebruar 17, 2015

Printsess said 6. Said pidu ja pillerkaari, korduvalt. Kommi- ja lillelõhna. Kingitustega kuhjati üle, siit edasi pole enam kuhugi minna. Tuba on väike, asju ei mahu enam uksestki sisse. Esimese maailma mured, hea on täita oma pea selliste asjadega, toppida ääreni, niiet päris asjad ei mahu ja siis ei pea nende pärast muretsema, võib lihtsalt ignoreerida. Või vähemalt teeselda seda...ehk kuniks elul on antud veel olla, kuniks on. Aga tagasi sünnipaevale. Natuke hirmus on, et kuhu me niimoodi üldse jõuame, kui juba moos lendab, ka siin on juba lagi vastas. Samas ei ole kogu maailma rüütellikus veel kadunud, vähemalt mitte kõigist. See annab ju lootust. Vbl on keegi öelnud, vbl on loomulik, ma ei tea. Veel. Minu proovikivi roomab alles mööda maad ja teeb pääpääääpääpääääää.


Ostsin Kasparile eelmine suvi täikalt ühe body. Ilus body oli, soodsalt sain. Kodus hakkasin mõtlema, et suurus 80, ah, siis on ju juba aastane ja peaaegu suvi ja kes seda pika käistega body ikka selga paneb. Jälle üks mõttetu ost. Leidsin eile selle kapist ja ajasin selga talle, käised on sutsu lühikesed, aga saab veel kanda. Ja väljas ei ole suvi ja ta ei ole veel aastane. Täitsa beebi on alles. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et pikk volask on :)

Need hormoonid on imelised asjad - kuidas muidu saaks inimene õnnelik olla olukorras, kus sind hammustatakse, küünistatakse, üksi wc käimisest võib ainult unistada, süüa teha saab ainult nii, et keegi hoiab säärest kinni (ja vahepeal hammustab) ning sireen undab koguaeg. Ning kõik kohad on sööki täis. Kõik kohad ja riided. Tahad õhtul välja minna....lubage naerda. Ma mingist ööunest ei hakka üldse rääkimagi, see on juba liiga vana teema. Aga, aga, aga päpäpäääpääpäpäh, issand-püha-jumal-kui-nunnu see titt on. Ja ta kasvab. Õnneks ja väga väga kahjuks ka:)

Ja siis on need mõtted. Need igasugused. Vaatad maad enda ümber, vaatad neid hooneid, näed neid võimalusi. Midagi on puudu. Enesekindlus. Pealehakkamine. Aeg. Ööuni :P. Ja siis tuleb jälle see, et kas sellel on mõtet? Kas sul lastakse siin olla. Kas sul lastakse üldse olla? Või on kuniks...

Teisipäev, veebruar 03, 2015

Remont hakkab lõule jõudma. Liistude panemine on kõige vaevarikkam ja aeganõudvam asi üldse. Aga abikaasa on usin olnud. Tahaks ennast ka kiita, aga ei saa. Tulemust ju pole. Kõik on kas potist alla lastud või ära mäkerdatud. Ei midagi püsivat. Naise raske elu. Kiidan siis ennast idee eest vähemalt



A miks sa siis ei värvinud seinu ja värki. Rokast titte näete? Tegelikult tahtsin põrandale tähelepanu juhtida. Et noh, ilus onju :)

Laupäev, jaanuar 24, 2015

Kuidas saab sita pleki kallilt mõnusalt naturaalselt villavaibalt välja. Rõhk sõnal kallil. Rõhk sõnal mõnusal. Vastus on, et ei saagi. Saab näiteks lauajala peale panna.

Mis juhtub, kui  tunned, et hakkad just suikuma. Vastus -  titt ärkab. Ja nutab. Ja nii 8x öö jooksul.

Mis teeb enesetunde suurepäraseks. Vastus - trenn. Vastus - kui lükkad kangile samapalju, kui kõrval olev suur mees. Ja ei ohi. Muidugi on maailm uppis, sest tema näeb välja nagu härg ja mina ikka nagu äsjasünnitanud meeleheitel koduperenaine. Mitte et ma tahaks olla nagu härg. Lihtsalt, maailm on uppis. Tegelikult loeb ju see, mis sisimas on.

Paleo, isegi kerge patuga, tegi pühadele ära - 1:0 tsing tsing :) Meil mõlemal.

Esmaspäev, jaanuar 19, 2015

Vahel ei pea üldse pikka maad maha sõitma, et olla turist. Tunda, et kõik on teistmoodi.  Et kuidagi lihtne ja muretu on. Oma kohvitassi ka ei pea pesema. Ainult ole. Ja lapsed on õnnelikud, sest tundide kaupa vees sahmerdamine lihtsalt mõjub nii. Ja isegi titt on rahul.  Ja toit oli suurepärane. Ja lapse jope oli odav, väga odav ning kleidi sai tasuta kaasa. Avokaadod maksid alla euro kilo. Imedemaa, otse meie kõrval.



Teisipäev, jaanuar 06, 2015

Mida jõuab 2 tunniga. Päris palju tööd jõuaks teha, terve maja jõuaks ära koristada, 3 käiku maitsvat tervislikku õhtusööki jõuaks teha, koeraga jõuaks pika jaltuskäigu teha, saunas jõuaks käia, võttes mitu leili ja püherdades vahepeal lumes. Poes jõuaks käia, mitte nii, et sups sisse-kaks asja-sups välja vaid ikka loeks silte ja mõtleks üle ja planeeriks. Trennis jõuaksin ära käia, koos pesemisega. Terve filmi jõuaks ära vaadata, koos reklaamipausidega.
 Aga mida teen mina viimasel ajal õhtuti 2h järjest.Liialdamata. Istun pimedas toas voodiserval ja maadlen titega. Ja enda unega. Talle pole veel kohale jõudnud, et isegi kui ta oskab ennast nüüd püsti ajada, ei ole võimalik niimoodi magada. Ja magada on vaja.

8.kuud, 9.5kilo, 74cm ja palju rõõmu.

Kodu on kuidagi ilusaks läinud, mõtleks kui veel valmis ka saab.