Ma olen igakord nii pettunud kui see juhtub, ei väsi imestamast. Ma olen ju tugev. Kuidas see võimalik on. Istud siin jopega köögilaua taga, tuttmüts peas ja pidzhaama püksid jalas. Ja tõded, et jah, ei saa vist eitada. Lihased valutavad kuigi trenni pole juba mitu päeva saanud ja ega ei saa täna ka. Kogemata võtsin enne ühe ibuka, enne selle mõju jõudsin tõdemusele, et ikka sitt on sitt olla. Enam ei ole. Nüüd on dilemma, kas võta mõne ajapärast veel, ignoreerida ja lasta tableti peal liugu, sest issand-jummel-kui hea on olla kui ei ole sitt. Läheks isegi õue ja vaataks seda päikest.

Ma loodan, et olen teine ja ühtlasi viimane, lapsed peaved veel vastu, abikaasa on juba selle suremise läbi teinud, hirmus oli vaadata. Mul on mõte, et ma see kord teengi teisiti, põrgusse kõik see looduslik ja keha-ise-võitleb kräpp. Tablett aitab.  Ma ei viitsi haige olla, ma ei viitsi istuda jopega siin laua taga ja tahta üle kõige põrandale kummuli kukkuda ja hästi vaikselt kerra tõmbunult väriseda.

Ah lugesin küüditatute mälestusi. Hakkas enda pärast häbi. Et asjata virisen. Elu on ilus. Isegi kui pea natuke valutab.

Head isu väikemees!