Reede, juuli 29, 2016

100+km lõunasse ja kõik on nii ilus, kõik on nii huvitav ja kõik on nii odav. Marsruut oli sama, peatuspaigad teised. Jäi veel järgmiseks korraks varu ka Ikka paneb veelimestama. Aga et oli tore. Viriseda ei viitsi. Sest mul on mingi batsill, mis sunnib mind magama ja ei lase süüa. Homme ma enam ei viitsi, päriselt. Sest nii palju on teha ja mul ei  ole selleks aega. Niigi juba üks päev raisus. Kurja küll.

Aga. Enne kui uued emotsioonid peale pressivad. Vaatab vanu.





Pühapäev, juuli 24, 2016

Ma suudan isegi puhkamise keeruliseks elada. Lõppkokkuvõttes on see päeva püüdmine päris väsitav. Logistika ka veab alt, pidevalt. Plan and fail.

Neljapäev, juuli 21, 2016

Veel üks nädal. Lõputuid laupäevi. Ma kavatsen neid nautida, surun selle hääle peas alla, mis üritab tekitada süütunnet sellest, et päevad läevad ja kasu ei miskit. EMotsioon?

Oleks valinud 4h+3h und, aga sain 4h+3 surnud kärbest. Pead leppima sellega mis on.  Ma kartsin iseennast. Et keeran selle tuksi, et ma olen väsinud  ja pole kedagi kellega jagada, vastutust, suu pühkimist, manitsemist ja vastamist. Aga vist oli päris tore. Sest oli põnev ja kõik laabus, Kassu unemati vähemalt  halastas ja kõik oli graafikus.


Oleks valinud, et poleks nii läinud. Selle nädala õppetundide alla kuulub, et loomad on ohtlikud. Kõik loomad. Võid lõpetada emos käsi kaelas,  ehmatuse ja hambajälgedega peas või sellega, et ei salli enam. Lihtsalt lambist ja lihtsalt sellepärast, et juhtus. Loomad on ohtlikud. Ma ei teagi, mis nüüd nende sündmuste tagajärjel saab. See mõjutab suuremat pilti ju üldiselt. Mis jääb tegemata ja olemata ning mul on päris kurb, sest ma tunnen, kuidas ma ei salli. Ei usalda ja ei salli. Minu suska-muska. Ja ma ei taha talle pai teha.


Aga. Inimesed on see eest toredad. Mõned vist ei ole ka, on kuulda. Aga õnneks mitte näha. Need, keda ma siit vaatan, on ilusad ja head.

Kõik on ju hästi ja kõik on ju suurepärane. Hoolimata sellest, et lasen siin solo puhkust, aga kohtab ju küll ja käib siin erinevates maades ja linnades ja natuke kodusel rindel kah toimetamist ja võiks ju rahul olla.   Käisin õhtul selveris. 4 snickersit pakis 1.29. Igatahes, suur pakk, soodne pakk. Igatahes, ma tahtsin selle paki osta ja salaja ukse taga ära süüa.  Üksi. Korraga. Tükk aega vaagisin. Seekord mitte. Seekord. Aga mõni teinekord? Ükskord ma ju ei jaksanud. Lamasin matil ja ei jaksanud. Ah kurja see 4h + 3kärbest. See ikka ei tööta. Ja seda on ajuvaba siia kirja panna, krdi kärbsed, kust need nüüd tulid?


Laupäev, juuli 16, 2016

Mulle ei meeldi lugeda selliseid triviaalseid postitusi, et tõusin üles, tegin seda, toda, kolmandat ja siis oli nii ja siis see ütles naa ja oligi õhtu käes. Ja palju keskpärase sättinguga pilte, lastest. Aga siit see tuleb. Sest minu päev ja minu lapsed :)

Tõusin üles, natuke kahetsesin, et liiga hilja selleks, et jõuaks jooksuringi tehtud enne kui teine vastutav täiskasvanu majast lahkub, aga ma vist olen sellega ennast veidi üle tõmmanud ka juba. Vist peab tagasi tõmbama, et mitte vankrilt maha kukkuda ja ratta alla ka veel jääda.

No igatahes, õnnis aeg, lõhnav kohvi ja aurav omlett. Üksinda. Tegin plaane, marsruute ja broneeringuid -  tänaseks, järgmiseks nädalaks, ülejärgmiseks. Et mitte lõunani magada, läksin pusserdisi äratama. Aga üks ei tahtnud. Ei tahtnud tõusta, ei tahtnud alla, ei tahtnud olla, ei tahtnud süüa, ei tahtnud teki alt välja. Tundus kahtlane. Öökis. Väga kahtlane. 2h oli kahtlane. Lihtsalt lamas. ja natuke veel öökis.

 Siis tõusis, tuhast, küsis süüa, käis poti, läks õue liivakasti mängima. No korras siis.

Siis tagasi päevaplaani. Väike shoping, plika sai tossud, siis Karolini esinemine kalapäeval, mis  oli tore vaadata ja kuulata, kuigi silmi ja kõrvu oli piinlikult vähe. Kassu magas autos. Päris hea ajastus. Nii. Siis Mihkli laadale, arusaamatu, mis õnne need miljon eestlast sealt leida lootsid, Poola kaltsud ja hiina mänguasjad. Me lootsime kanu leida. Ei leidnud. Õnneks vist. Kassu leidis ausa mudelauto mis ei olnud tehtud Hiinas ja Karolin võttis laadaloosi ja sai jackpoti. Jäätist ja õlut niikuinii. Tagasiteele jäi automuuseum. Päris äge. Kassu jooksis mööda saali ringi ja hüsteeriliselt  hüüdis auto-auto-auto-auto-auto. See oli nii lahe. Ja autod olid ka laheda. Ja see, et sama mudelauto oli poole kallimalt vitriinis müügil. Win.

Kodus. Dilemma. Valik läks metsa puude järele. Ja ebatraditsiooniliselt otsustasime tagasitulles mitte neid ära laduda vaid minna värskendavasse jõkke,  süüdata grillil tuli, valada välja vein. Lihtsalt. Et on laupäev ja on suvi ja on puhkus. Ja on lahe. Ja jõuab homme ka. Laduda ja joosta ja kõike muud.

Ja ma tean, et kusagil on teistmoodi lahe ja ma ei läinud sinna. Teinekord. Praegu on niimoodi.






Neljapäev, juuli 14, 2016

Hea on asjad saada perspektiivi.  Tead ju küll, aga meelest läheb. Näha ja kuulda.  Väikesed asjad ja suured, läbisegi. Kuidas elurõõm oleks igati parem valik kui kibestumine. Eriti kui see kibedus tuleb tühistest asjadest. Sest olulised asjad ei anna põhjust. Et äkki siis ei peakski.
Kuna suurte asjadega on suurepäraselt võib rõõmustada ka pisikeste asjade üle. Et on tullakse kaugelt ja ollakse. Et saab ise minna ja olla. Et kell7 on  trennikott pakitud. Et võib teha, aga ei pea.
Või siis inimkeeles - käisime ilma lasteta südamlikku etendust vaatamas, saime pärast istuda ja kuulata kuidas kõik oli ja kuna maja oli hommikul tühi, siis magada ei raatsinud ja väntasin jõukasse. Ma istun seda toksides soojal rannakivil, juuksed tilkumas, kõrvus on kilked ja merekohin. Jah,  täitsa nitsevoo on. Kuigi istuda enam ei viitsi, midagi võiks ju veel tega aga keegi vist pole nõus koju ka veel minema.

Teisipäev, juuli 12, 2016

Mulle meeldib. Mulle meeldib kui kell on 7 ja und enam ei ole. Ja enne oli. Ja teistel veel on. Rohkem meeldiks kui oleks juba joostud-ujutud-pestud, aga nii on ka hea. Sest eile  oli ka hea päev.

Ja kõike ei jõudnud. Väga palju ei jõudnud.  Nagu alati. Aga ma sain mis ma tahtsin. Olla turist võõras linnas, koos omadega. Jalutada ja näha ja teha kiriku kõrval pilti ja skoorida riidepoes.  Et oli natuke nagu võitja tunne. Maksta vähem, saada rohkem. Ja kunstnahkseeliku ostsin, ma ei tea mis ma sellega teen, aga sinna ma teda jätta ei saanud.

Kõige rohkem mulle meeldib reiside juures  hommikusöök. Sest hommikusöök on parim osa päevast. Süümepiinadeta muna-kala-juustu ja liitriga koore kohvi. Sest on ju reis ja võib ja on ju hommik ja võib ja tuleb pikk päev ja peab. Sööma.

Ja Kassu oli suurepärane. Ta ei mahu kunagi raamidesse, aga ta oli suurepärane. Ja kui ta tahab mööda vanalinna paljajalu joosta ja jalanõudega lombis hüpata, siis nii ongi. Peaasi, et ei nuta. Eriti. Ja magaks natuke. Nii oligi.

Ja Karolin oli mõistlik. Valib ja mõtleb.  Suurepärane.

Ja kell on alles vähe ja päev on pikk. Ja täna on alles teisipäev. Suurepärane.






Reede, juuli 08, 2016

Ma olen hoos. Oma random mõtetega.

Mul on vaja konkreetsust. Siis toimib kõik palju paremini. Eesmärk, tähtaeg ja teeme ära. Tihti mul ei ole, on ebamäärane, ajas ujuv midagi, kuskil, mis peaks valmis saama. Ja nii ma ei toimi väga hästi.  Nii ma ei hakka kell 7 hommikul pihta ja nii ma ei tee midagi kell 10 õhtul. Aga võiks ju, kasutamata ressurss. Mul on vaja plaani, alati plaani. Ma pean tegema plaani.

Ja mul hakkab puhkus, päris puhkus. Mitte, et poole kohaga töö midagi ületamatut oleks ja koos plaaniga ma saaks hakkama kõigega korraga, on mõte sellest siiski vabastav. Et ei pea. Hakkama saama kõigega korraga. Tegelikult on sellel aasta puhkus juba niikuinii. Sest midagi ei ole. Maasikaid ei ole. Moosi ja väikest taskuraha ka ei ole, aga aega selle eest küll. Sügavkülm on tühi, aga trennis on aega käia. Mõistus ütleb, et nii ei saa, aga hing laulab sees. Aga mõistus on kuningas ja järgmine aasta enam nii ei saa ka. Sest sügavkülm on tühi.

Aga plaan. Puhkuse plaan. On täitsa olemas, tuleb täitsa tihe.

Nii põhja kui lõunasse, põige üle piiri ja siis jälle tagasi, erinevad teemad, erinevad kohad. Võõrustada ja saada vastuvõetud. Patseerida ja olla.  Anda tähelepanu. Panna purki ja karpi. Õppida midagi uut, praktiseerida vana. Mõtted ritta, pea selgeks. Parandab vaimu ja vaatab objektiivselt. Sikutab kangi ja annab jalgadele valu. Palju.


Kas ainult mulle tundub või ongi ägedad?

Random mõtted. Tuleb vist seeria. Sest midagi asjalikku ei ole. Ja ei peagi olema.

Kui ma hommikul ärkasin, siis vaatasin, et äkki see oli seda ikka väärt. Või vähemalt as good as it gets.  Minu õudusunenägu number kaks. Keset päist päeva mitu tundi pikutada. Ma kunagi ei viitsi. Sellepärast ma ei käigi, et ma ei viitsi. Minna ja olla seal. Pikali. Sest samal ajal saaks ju hoopis kükke teha. Ja esteetika vs saun, ujumine ja vihmas jooksmine...pole eriline dilemma.

Aga mitu tundi pikutamist on millekski ka hea. Pool sellest ajast ma mõtlesin pingsalt kvaliteet aja üle. Teine pool üritasin mitte magama jääda ja norsata. Aga.  Kassuga on lihtne. Tema mängud on lihtsad. Ja mulle meeldib rongi teed teha ja Kassule meeldib minu otsas turnida ja sellega on meil kõik korras. Karolinile ei meeldi rongi teed teha ja mulle enam ei meeldi kui ta mu otsas turnib. Aga ta tahab. Tegelikult küll  mitte, ta tahab lihtsalt tähelepanu ja ei oska seda muud moodi küsida. Ja ma ei oska anda ka mulle tundub. Karoliniga me ei saa mängida normaalseid mänge(laua, kaardi), sest Kassul on oma ettekujutus alati sellest, kuidas miski peaks käima ja teda ümberveenda on raske. Ja kulutab närve. Ja aega. Lihtsam on öelda, et ärme tee. Ja siis me ei teegi eriti. Midagi, koos. Eriti just tubast. Õnneks pole õhtud eriti tubased  ka siis kui veidi tibab. Ja asjad loksuvad enamasti ise paika.

Käisin jooksmas, tegin oma tiiru ära ja siis tegime väikese tiiru koos - mina, plikatirts ja lombakas koer. Ma ei tahtnud alguses, ei tahtnud sundida, sest mälu järgi pole midagi hullemat kui keegi sunnib sind jooksma. Kui sa ei jõua ja kui sa ei taha, siis on see vastik.  Vastik ja tüütu. Aga plika lidus nagu noor sälg - 1.3km ja polnud asigi. Tahtis teinekord veel tulla. Ise tahtis.  Koer ähkis rohkem. Koer on vormist väljas. Koerale peab andma nüüd võimalust, sest käpp kannatab küll ja tahe, see on tal alati olemas, keha peab lihtsalt järgi tulema.

Kell on 9, õhtul. Tee on läbitud ja vesi ootab. Äkki on ikka täitsa mõnus olla.


Laupäev, juuli 02, 2016

Minu õudusunenägu. Ma vigastasin jalga. Mida saab teha ühe jalaga.  Vasaku jala 'pistol squat'e til we drop?

Aga muidu ei ole õudusunenägu, muidu on päris mõnna. Siis kui talvel juba magaks istud pragu kaelast saadik jões. Siis kui talvel alles magaks, lähed teed paar kiiremat(vastavalt tervislikule seisundile, mul on umbes 10 tundi olnud hüppeliigese venitus ja mul on juba sellest kopp ees, mul jääb nii palju tegemata ju niimoodi)

Natuke liiga soe ja  natuke liiga kiirelt läheb aeg, aga muidu on natuke liiga hea, et olla tõsi. See eluke.

Kas ma tõesti olen positiivne? Päris mõnna ju :)


alles jääb vein ja juust

ja suvikõrvits. Maasikas läheb juba liiale, süsivesikud ja fruktoos. Hullumaja.

Valikuline ortoreksia, sest kuskilt ju peab silma kinni pigistama, muidu ei jää midagi alles. Ja need mis alles jäävad, sellises koguses vähemalt, on tegelikult kokkuvõttes päris halb. Nii ma siin rattas siis istun.
Ma ei söö neid mõistlikke asju kontrollitud koguses, sest ma ei oska. Kontrollida. Oskan loobuda ja oskan liialdada.

Ja enam rohkem trenni teha ei ole mõistlik, ajaliselt, füüsiliselt. Kuigi tahaks. Mõistus ütleb, et ole normaalne. Aga miski muu ütleb, et tühja kah, tee nii, et vaim oleks rahul. Sest siis see vaim ei ole rahutu ja ei kiusa teisi. Lasebelada ja laseb olla. Endal ja teistel.  Mis mul siis üle jääb eks.






Reede, juuli 01, 2016

Ma tahtsin vahepeal midagi öelda ja siis jälle ei tahtnud. Sest teadagi ju, ei tasu torkida. Aga ümber ka nagu ei saanud minna, sest see asi oli ikka ees. Aga mõni asi ongi selline, et kui juhtub, siis on parem mitte torkida, unustada  ja minna edasi. Sest kui hakata analüüsima ja uurima ja vaatama siit ja sealt ja nägema põhjuseid, miks nii alati juhtub ja miks need asjad alati eskaleeruvad. Siis tegelikult ju ei taha. Kui sa vaatad hetke, siis pole sellel mingit mõtet. Et sõnad on õhk ja õhk võib olla raske, aga peale vihma on alati värske.  Ja tõde ei selgu kunagi, sest igal on oma mätas ja kõik tahavad kivikuningad olla. Eeldused olid suurepärased ja oleks üks silmapilk möödunud, lihtsalt läinud mööda, olekski kõik võinud nii olla, aga nagu ikka. Live and learn.

Ühesõnaga, see sai nüüd tehtud. Öeldud, et tegelikult oli kõik hästi.

Nüüd, edasi. Sest suvi on ju suurepärane. Ja mul on nii palju öelda aga ka nii palju teha. Ja rohkem tuleks teha.