Veel üks nädal. Lõputuid laupäevi. Ma kavatsen neid nautida, surun selle hääle peas alla, mis üritab tekitada süütunnet sellest, et päevad läevad ja kasu ei miskit. EMotsioon?

Oleks valinud 4h+3h und, aga sain 4h+3 surnud kärbest. Pead leppima sellega mis on.  Ma kartsin iseennast. Et keeran selle tuksi, et ma olen väsinud  ja pole kedagi kellega jagada, vastutust, suu pühkimist, manitsemist ja vastamist. Aga vist oli päris tore. Sest oli põnev ja kõik laabus, Kassu unemati vähemalt  halastas ja kõik oli graafikus.

Oleks valinud, et poleks nii läinud. Selle nädala õppetundide alla kuulub, et loomad on ohtlikud. Kõik loomad. Võid lõpetada emos käsi kaelas,  ehmatuse ja hambajälgedega peas või sellega, et ei salli enam. Lihtsalt lambist ja lihtsalt sellepärast, et juhtus. Loomad on ohtlikud. Ma ei teagi, mis nüüd nende sündmuste tagajärjel saab. See mõjutab suuremat pilti ju üldiselt. Mis jääb tegemata ja olemata ning mul on päris kurb, sest ma tunnen, kuidas ma ei salli. Ei usalda ja ei salli. Minu suska-muska. Ja ma ei taha talle pai teha.


Aga. Inimesed on see eest toredad. Mõned vist ei ole ka, on kuulda. Aga õnneks mitte näha. Need, keda ma siit vaatan, on ilusad ja head.

Kõik on ju hästi ja kõik on ju suurepärane. Hoolimata sellest, et lasen siin solo puhkust, aga kohtab ju küll ja käib siin erinevates maades ja linnades ja natuke kodusel rindel kah toimetamist ja võiks ju rahul olla.   Käisin õhtul selveris. 4 snickersit pakis 1.29. Igatahes, suur pakk, soodne pakk. Igatahes, ma tahtsin selle paki osta ja salaja ukse taga ära süüa.  Üksi. Korraga. Tükk aega vaagisin. Seekord mitte. Seekord. Aga mõni teinekord? Ükskord ma ju ei jaksanud. Lamasin matil ja ei jaksanud. Ah kurja see 4h + 3kärbest. See ikka ei tööta. Ja seda on ajuvaba siia kirja panna, krdi kärbsed, kust need nüüd tulid?