Reede, juuni 30, 2017

Ma arvestan enam-vähem kõik täpselt välja.  Aja, kulu, kasu, tasu, väärtuse. Palju päevi tuleb "raisata", aga noh, ma elu eest püüan olla sellel vabalt võtmise ja süü mitte tundmise lainel.  Sest ükskorda sada mul juba on katus ära sõitnud ja tuleb tõdeda, et katusega koos on elu ikka parem, kuidagi vähem sajab vihma sisse ja nii.  Kuigi, raisk, laseb ikka läbi, aeg-ajalt.

Selle aja peale võiks juba olla see miski olemas, midagi natukene rohkemat kui see teadmine. Tunnen enda pealt, näen teiste pealt, et elada kaasa,  avaldada siirast kiitust, tagamõtteta,  tunda rõõmu saab ainut siis kui sul on midagi ka hästi. Mitte paremini, mitte täpselt sama asi, aga midagigi, natukenegi. Mingi oma asi, mille peale saab natukene rinda kummi ajada ja  mille najal seda pead püsti hoida. Enesekindlus paistab välja, ebakindlus samuti.

Tagasi selle arvestamise juurde. Liiga palju mõtlemine pole ka hea. Aga ma jäin peaaegu nulli või kergelt miinusesse. Sest ma ei ostnud kleiti. Ma isegi enam ei vaadanud selliste silmadega ringi, sest ma ei saanud seda enam endale lubada, sest ma pidin selle summa jälle oma lolluse pärast tagasi teenima. Noh, et jääda nulli.  Kuigi ma nii tahtsin, sest mul oli ometi põhjus, isegi mitu, vabandus, isegi mitu ja kuna see on selline kord kolme aasta jooksul võimalus, siis ma ei suutnud valida. Sest valida sai ainult ühe. Kolme aasta peale. Ah, tegelikult see pole üldse oluline, üldse.

Ja ma olen kõiki ära tüüdanud. Kõiki. Tüüdanud ja kurnanud. Ennast ka.

Kurat, kus on emotsioon. Miks seda ometi ei tule, mittemillestki. Ainult üks sundmõte. Või mitu. Aga kui prooviks nii(nagu juba poleks eks), et lihtsalt teeskleks või  kuidas see tundub.  Vaimustuks ja rõõmustaks ja otsiks seda head. Vaataks endale peeglist otsa ja ei kordaks vv vaid hoopis ilus ja hea.  Sada korda proovitud, sada korda läbikukkunud.







Pühapäev, juuni 25, 2017

Kohustuslik jaanipäeva kokkuvõte.

Kui nüüd järele mõelda, siis ikka jube hästi läks, arvestades seda,  kui palju võimalusi oli asjadel pekki  minna.
Et siis ainult headest asjadest. Vihma ei sadanud, sport võitis, laud oli täitsa iseenesest lookas, keegi ei saanud viga, eriti, lõkked põlesid heleda leegiga, lapsi oli palju, suuri oli palju, pillid olid, tantsu, laulu oli, sõnu oli vähe, maitseid erinevaid, kellel pidu hommikuni, kellel juttu hommikuni ja kellel unenägusid. Järgmise päeva tarkusena võib öelda, et jaanipäeva pohmellist hullem on ainult see, kui sul seda ei ole. Sest jaanipäev on vegeteerimiseks, võimalus lebotada see teine päev otsa, süümepiinadeta.  Mitte midagi ei tee, nii oli see plaan. Aga seda ei saa nautida, kui on liiga palju energiat ja rahutus hinges. Aga kõik sujus. Sport jälle võitis ja lastel oli piisavalt entertainmenti ja suurtel oli jälle kuum saun. Kõik olid õnnelikud. Peaaegu.

Aga kõige rohkem mulle meeldisid hommikud. Jaanilaupäeva hommik - rattamatk koduvallas ja jäätis ja mänguväljak. Ning Jaanipäeva hommik, rahulik ja jalagpall vastavalt võimetele ja jäätis.

Järeldus- õnneks on vaja jäätist ja sporti.

Kolmapäev, juuni 21, 2017

10 võitu


  • 10 päeva ma ei ole autoga sõitnud. Ainult ratast. Järelikult ilm nii sitt ikka ei ole. 
  • 9  inimest kohal. Parem kui mitte midagi. Parem kui nii mõnigi kord.
  • 8 töötundi
  • 7 unetundi. Järjest.
  • 6 kilomeetrit  hommikul joostud. Tehtud-tehtud. Peaaegu.
  • 5 last hoovi peal. Mul on toa uks kinni ja keegi ei sega mind.  Eriti
  • 4 mitte midagi ei ole nelja. Võib-olla homme. 
  • 3 pidu 2 nädala jooksul. Vähemalt. 
  • 2 pakki 
  • 1 uus võimalus.  Nüüd ja praegu, vabalt ja innukalt.

Pühapäev, juuni 18, 2017

Hea on olla

Nii nagu see hala on kõik juba olnud, on ka see juba olnud. Aga kuna see on hea ja head asjad väärivad mäletamist. Noh, et kui on pime november või külm veebruar ja lõputu lörts. Et siis äkki meenub see tunne. Ma teen viimase sellise. Tegelikult on need välised asjad kõik sellised, mis aitavad kaasa, aga see tunne tuleb ikka endast. Vabanemisest. Vabastamisest. Kui enam ei karda ja enam ei suru ennast alla. Päriselt viimane. Edasi on back to basic. Mis Kassu ütles, mis Karolin tegi ja mis mees ehitas.  Ja kuidas kanad, kuked ja koerad? Elu käib ju.

Need  suveööd ja päevad, see chill ja grill. Päriselt chill. Päriselt hea. Elu hetkes. Kolmeaastane südaööl liivakastis, kaminatuli ja inimesed (ja sääsed) ümber selle, ja meil on veel veini ja seda on palju või ratastega linnapeal, niikaua kuni veel on valge. Ja valge on kaua.  Ja mulle jälle meeldib joosta, siis kui kõik alles magavad, päikesega võidu, endaga võidu. Öine juust kõik llihasmassi. Sest kõik on hästi ja kõik läheb hästi, ühtviisi või teisiti.

Ja isegi tahaks midagi teha. Isegi neid vähe effektiivseid asju. Neid, millest eriti midagi kasu ei tõuse. Aga lihtsalt, et oleks ilus ja puhas.


Ma olin juba poolel teel kontserdile, aga hakkasin järelemõtlema ja vaagima. Liiga pikalt. Et kas kulutused ja emotsioon on tasakaalus.  Sest ma ju mäletan veel seda tunnet, ja seda laksu enam ei tule, sellest. Vana ja igav või lihtsalt nüüd on teised laksud.

Kus mu pomm on. Kaua peab inimene ootama. Tahaks ju teha swingi ja clean pressi ja SL deadlifte ja walking lunge ja nii paljut veel.  Ja see tunne on jälle nii hea. See, et ma tahan.

Noh, ma ju ütleisn, all the way up!

Reede, juuni 16, 2017


 Nothing can stop me, I'm all the way up!


(Rohkem pole vaja, sest noh - on the wave.)



Neljapäev, juuni 15, 2017

Ma sain sünnipäevaks  roosad varbad, isegi natuke liiga roosad.  Ja mul on aega, harjumatult palju.  Ja ma olen päris rahulik, harjumatult rahulik olukordades, mis mul alles mõni nädal tagasi suure pahvakuga kaane täiesti pealt ära lõid. Ma imestan iga sellise olukorra tekkides, et nüüd, nüüd ma peaks juba kärkima ja närvis olema. Ja üldse ei ole. Kui siis ainult veidi.  Sest ma mängin viktoriini ja ei taha medalit kaela teenida. Äkki see on ka natuke sellest, et on vabadus lubada endale neid väikeseid asju, mida niikaua ei saanud. Erinevatel põhjustel.

Et mis ma teen, mis ma teen. Mitte midagi ei tee, ratastega linna lähme jäätist sööma vot seda teen.

Pühapäev, juuni 11, 2017

Pärast sünnipäeva- kell pole veel kümme ja juba ma istun kohvitassiga. Põrand on puhas ja laud on puhas ja sodi ja taara on kotis. Milline võit. Kaua üleval olla on tore. Vara tõusta samuti. Mitte ühel päeval ja ööl, aga nii lihtsalt on. Järgmine aasta läheb kergemaks, kui kõige varajasem linnuke oskaks ise telekast endale multikaid panna, siis oleks alles pidu. Hommikuni. Aga hea kui õhtulgi on, kui on  see vabadus ja võimalus.  Või oleme ausad, ega eriti rohkem ei tahagi ju. Tahaks tahta, aga ei taha lihtsalt. Ma olen igav.

Mis ma siis sain. Ja mis ma andsin. Andsin endast parima, peaaegu. Sain natukene vabadust, natukene elamust, isikupärasust, natukene ajavõitu ja kergemat elu ning kilodega juustu ja liitritega veini. See viimane paneb mõtlema. Kui sa mõtled inimese peale ja otsid seda, mis võiks talle rõõmu teha ja leiad vastuse. EDIT: Ja uued trenni riided.Nendega ma olin nii rahul, kuidas see mul küll meelest läks. Tasus ennast pühapäeval välja ajada ja tasus natuke maad sõita ja tasus ennast õige leti kõrvale sättida. Mulle meeldib asju heade soodukatega saada, aga veel parem on häid asju heade asjade vastu vahetada, kaks puud ja särk ja püksid. Naturaalmajandus

Mis ma ise endale annan. Mõne lubaduse. Mitte rohkem vajuda. Ja pommi või kangi. Sest ma ei taha mitte kuskile minna. Ja mikseri, sest vahus muna on ikka vahus muna.










Tööga on nii, et ise ka ei saa aru. Kummastki. Et kas äkki on hästi hoopis, äkki ma ei ole adekvaatne. Aga kardan, et olen. Vähemalt laadakalendri võib kinni panna.  Aga ettevalmistusi peab tegema, kaugel see maikuu enam on. Ja selle kolmandaga on niikuinii perses. Täiesti adekvaatselt. Õnneks on suvi, pea veepeal. 
Enne sünnipäeva. (Tahtsin igaks juhuks kirjutada midagi enne, et mine tea, mis pärast on.  Aga hästi on, draamakeerisest väljas, natukene ehk ripsab, aga kaasa ei keerle. )

 Pole arugi saanud, aga ongi vist käes ju. See Eestimaa suvi. Tahaks korraga teha kõike ja samas mitte midagi. Aga ega ma vist eriti ei teegi. Ma miskipärast ei jõua. Päev on lühike, niikui mökitama jääd, läheb mööda. Iga tund peab valima. Enda ja teiste ja kohustuste ja tahtmiste ja pidamiste vahel. Raske on kui on palju valikuid. Mind ajab poes ka hulluks kui on palju valikuid. Ükskõik  milliseid. Liiga palju ei ole hea. Vähem on alati parem. Iga õhtu ma mõtlen, et mis ma oleks võinud või pidanud....ja siis teen stop ja mõtlen, et vähemalt sai.....Sest teoorias ma olen täitsa tubli. Teoorias ma tean küll. Mis on elu saladus ja nii. Aga mul on plaan, hakata mängima viktoriini. Sest elu on ju mäng, tee ainult omad reeglid. Mängus on ainult kaks küsimust.

 a)kas seda on vaja
 b)kas ma tahan seda

 Hästi kui on üks või kaks JA-d, aga kui mõlemad vastused on EI, siis las minna. Ja nii iga asjaga. Kas midagi on vaja teha? Kas ma tahan seda teha? Kas mul on vaja seda süüa? Kas ma päriselt tahan? Või ma lihtsalt arvan, et see teeb mul tunde paremaks, kuigi tegelikult teeb halvemaks? Kas mul on vaja seda asja? Kas ma väga tahan seda asja? Kas mul on vaja seda öelda, kas ma tahan seda öelda? Lihtne.

Käisin ennast ilusaks tegemas. Või ilusamaks. Või noh, nii nagu on. Aga mitte sellest ei tahtnud rääkida vaid hoopis sellest, et see on nii kummaline, et kui ma räägin oma elust võõrale - et mis ma teen ja mis mul on ja kuidas mul on...siis ise kuulan ja  imestan. Et vahi kus läheb hästi, kus kõik on tip-top, tasakaalus, hästi, suurepäraselt.  Mul on selleks suveks ainult üks eesmärk. Vastu pidada. Tahaks olla rõõmus ja õnnelik, mitte ainult teoorias.  Hoolimata tõikadest ja asjadest. Sitta kanti kopp on ees iseendast.

Ma saan 33. Et noh, kaua võib nutta eksole. Reaalselt nutta. Saa suureks ükskord.

Publish/draft/publish/draft/publish