Hea on olla

Nii nagu see hala on kõik juba olnud, on ka see juba olnud. Aga kuna see on hea ja head asjad väärivad mäletamist. Noh, et kui on pime november või külm veebruar ja lõputu lörts. Et siis äkki meenub see tunne. Ma teen viimase sellise. Tegelikult on need välised asjad kõik sellised, mis aitavad kaasa, aga see tunne tuleb ikka endast. Vabanemisest. Vabastamisest. Kui enam ei karda ja enam ei suru ennast alla. Päriselt viimane. Edasi on back to basic. Mis Kassu ütles, mis Karolin tegi ja mis mees ehitas.  Ja kuidas kanad, kuked ja koerad? Elu käib ju.

Need  suveööd ja päevad, see chill ja grill. Päriselt chill. Päriselt hea. Elu hetkes. Kolmeaastane südaööl liivakastis, kaminatuli ja inimesed (ja sääsed) ümber selle, ja meil on veel veini ja seda on palju või ratastega linnapeal, niikaua kuni veel on valge. Ja valge on kaua.  Ja mulle jälle meeldib joosta, siis kui kõik alles magavad, päikesega võidu, endaga võidu. Öine juust kõik llihasmassi. Sest kõik on hästi ja kõik läheb hästi, ühtviisi või teisiti.

Ja isegi tahaks midagi teha. Isegi neid vähe effektiivseid asju. Neid, millest eriti midagi kasu ei tõuse. Aga lihtsalt, et oleks ilus ja puhas.


Ma olin juba poolel teel kontserdile, aga hakkasin järelemõtlema ja vaagima. Liiga pikalt. Et kas kulutused ja emotsioon on tasakaalus.  Sest ma ju mäletan veel seda tunnet, ja seda laksu enam ei tule, sellest. Vana ja igav või lihtsalt nüüd on teised laksud.

Kus mu pomm on. Kaua peab inimene ootama. Tahaks ju teha swingi ja clean pressi ja SL deadlifte ja walking lunge ja nii paljut veel.  Ja see tunne on jälle nii hea. See, et ma tahan.

Noh, ma ju ütleisn, all the way up!