Ma sain sünnipäevaks  roosad varbad, isegi natuke liiga roosad.  Ja mul on aega, harjumatult palju.  Ja ma olen päris rahulik, harjumatult rahulik olukordades, mis mul alles mõni nädal tagasi suure pahvakuga kaane täiesti pealt ära lõid. Ma imestan iga sellise olukorra tekkides, et nüüd, nüüd ma peaks juba kärkima ja närvis olema. Ja üldse ei ole. Kui siis ainult veidi.  Sest ma mängin viktoriini ja ei taha medalit kaela teenida. Äkki see on ka natuke sellest, et on vabadus lubada endale neid väikeseid asju, mida niikaua ei saanud. Erinevatel põhjustel.

Et mis ma teen, mis ma teen. Mitte midagi ei tee, ratastega linna lähme jäätist sööma vot seda teen.