Esmaspäev, veebruar 27, 2017

Issand, nii häbi on. Sellepärast, mis ma eile kirjuatsin. Mis asi see on, oli? Miks see tuleb ja on selline? Mingi depressiivne häire, käib lainetena. Täna ei saa jälle aru, et mis mõttes või milleks. Mõtlesin, et kustutan ära, aga ma olen alati selle poolt, et on nagu on. Julgesid teha, julge tunnistada. Ja las ta siis olla.

Aga noh, ilus ja mõnus on elu jälle. Maniakaal-dpressiivne psühhoos.

Pühapäev, veebruar 26, 2017

Pool päeva on tühi leht ees. Mitu päeva. Ja ei ei oska. Vaataks mööda ja ignoreeriks, olen sellises ooteseisundis. Raske on rõõmu tunda, ükskõik millest. Isegi joosta on raske. Sest ma olen seda nii palju kordi rõõmuga teinud, no nii et jalad vaevu puudutavad maad ja hing hõiskab ja tahaks kõva häälega laulda. Pettumus on selline kole asi. Must ja kole koll. Röövib kogu rõõmu, kõigest.

Ilus aastapäev oli. Ilm oli ilus, natuke ettearvamatu ja muutlik. Päike, lumetuisk, külm ja soe korraga.  Ja kõik sujus nii hästi. Lumesõda, sest see peaks olema lõbus. Sest see on tore, sunnid end tegema palli, olema lapselik, et äkki siis naeraks ka, päriselt.  Süüa sai silmadega, lõhnas hästi, maitses hästi. Tuba rahvast täis.  Ja järgnev päev oli...mõnus. Ja uni oli hea.  Ei juhtunud midagi halba. Ainult head. Kõik sujus ja oli graafikus ja oleks võinud ju olla lõõgastav, rahulik, kosutav.  Lumine jalutus-kelgutamis retk. Nii vähe? Istusin saunas ja tundsin, kuidas ma olen täiesti pinges. Sest ma istun siin niisama, ja see pole päris õige saungi, sest ei ole piisavalt kuum ja mis kasu sellest siis üldse on. Mitte mingit kasu.  Mida ma istun siin, üksi ja võõrastega, soojas ja niiskes ruumis. Milleks? Ja juba oli õhtu ja natukene jälle kahju. Et ei oska olla selles hetkes kui see hetk on, enne kui see argipäev peale lajatab. Või tunda rõõmu sellest argipäevastki. Sest need päevad on ju tegelikult nii mõnusad. Muretud. Päriselt muretud. Ainult pseudo. Ja nii kahju on, et ei oska olla inimene.

Mul oli tühi leht ees ja ma tahtsin kirjutada midagi head. Et tore nädalavahetus sööbiks mällu. Et mõtle positiivselt ja siis head asjad juhtuvad ja oled oma mõtete tulemus....

Kolmapäev, veebruar 22, 2017



 Ma ei oska öelda kuidas läheb. Seal koolis. Kas ülemõtlemine võtab jälle maad? Äkki esimeses klassis ei peagi eriti midagi tegema. Ei pea raamtuid lugema ja võivadki koguaeg tunnid ära jääda. Minu laps on tubli, ma tean. Aga 4 aastat poolel potetsiaanil lasta....Äkki peaks midagi ette võtma, käima uste taga kraapimas ja susserdama. Või on asjatu hirm? Raadiost kuulen, enamus Eestil on hoopis vastupidine probleem. Äkki on kõik hoopis väga õige.
Ja tal on sõbrad ja see on nii tore. Popp tüdruk. Minu tüdruk. Kus see veel tuli? Aga see igal juhul on väga palju väärt. Ega muidu ju ei tea kui pole teisel pool olnud.

Lasteaias läheb ka kuidagi. Käib üle päeva. Nii on hea. Lehvitatakse küll alati kurvalt. Endal on ka kurb. Vahel ei taha. Juba kodus ei taha, riidesse ei taha, autosse ei taha, parklas ei taha. Aga mul on alati taskus kommi. Ja koju tullakse rõõmsalt, alati oli tore. Tegevusi on palju, mänguasjadega ei priisata. Aga äkki polegi vaja. Sadat ja ühte autot. Neid on kodus ju ka. Haigustega on nagu on. Ikka on.  Püüab panna ise riidesse. Alati läheb närvi. Seda ma näen küll kust see tulnud on. Räägib ikka nii, et tõlki on ka vaja. Aga see on nii otre. Mul oli nii kahju kui ta ütles esimest korda "prügiauto" või "Karolin". Ei saa muidugi lõpmatuseni jääda korrutama "ti taato päh päh" ja "Kaali". Aga kahju on ikka. Peaks üles kirjutama tema sõnu ja lauseid, sest see on naljakas. Minu depressiivne hala ei ole üldse. Miks selle jaoks alati aega on?







Jälle üks egotsentriline heietus. Kuidas lastel koolis ja lasteaias läheb?

Mulle ei meeldi üldse välimusest või kehakujust või millestki sellisest välja teha. Ma ei taha sellel teemal arutleda, sest on nagu on ja loodus on andnud nii nagu  on ja mis sellest siis ikka. Jääb üle leppida. Kommenteerida või arutleda. Nagu olulisemaid asju vähe oleks.  Mustmiljon ja peale ka veel.

Aga ikka. Nädal aega juba ketran. Publish või draft.  Päris naljakas on. Alguses olin lihtsalt üllatunud, siis vihane, tigenigu herilane, turtsusin nigu siil mudas, siis natukene kurb ja palju õnnetu. Et mismõttes. "Ilusad" kurvid ju - vasak biitseps ja parem biitseps.Ei? Aga need on ka kõik. Kui ma kandsin turjal +10 või +20, siis polnud ju neidki, ainult voldid. Nüüd on juba savi, aga vist mitte päris nii savi, et välja ei tahaks elada.

Ma tean, et ma olen vähe üle tõmmanud ja kergelt on ajudele hakanud. Igapäev teen "trenni", aga see on paratamatus. Kui on väsimus, siis ainult jooksen. Ma ei jookseks, kui ma saaks perega kvaliteetaega veeta näiteks jalutades. Aga pere ei tule.  Ma ei taha õhtu läbi teleka ees aeleda, sest terve päeva ma ju istun arvuti taga.  Alati on keegi haige, ilm on kehv või lihtsalt ei viitsi või pole ikka see päev. Ja siis ma lähen üksi. Ja jooksen. Olenemata ilmast ja haigusest. Kuniks kevad.

Mul on küll mingid asjad mida ma ei söö. Mul on mingid asjad, mida ma söön palju. Väga palju. Mul hakkab halb kui keegi räägib mingist 1500-kcal-st. Kes see elab sellise kaloraazhiga? Rahu ajal vabas maailmas?

Ma olen tegelikult natukene solvunud ka takkotsa. Sest ma olen ju tugev ja vastupidav (noh nagu hobune, et mitte öelda härg). Söön nagu loom (noh nagu hobune, et mitte öelda siga), niiet endalgi on piinlik. Aga elan üle.

Ja tuntakse muret. "Muret". Äkki on midagi viga. No on küll jah,  mul on kindlasti midagi viga.  Aga see viga ei ole väheses söögis.  

  Esimest korda teadliku elu jooksul ja seda veel koos lapsepõlvega mul ei ole kaaluprobleemi. Päriselt, ei mingit probleemi.  Ometigi.  P.....se! Anoreksia! Pähh!






Teisipäev, veebruar 14, 2017

No räägime selle nüüd ruttu ära, enne kui isekus ja enesekesksus ja muu säärane jälle kõik ära varjutab. Kuulda juba on. Ja ega ta tulemata ei jää. Või päike ja meri ja palmid ja....

Aga plika sai 8. Tegelikult läks hästi, ideaalselt mitte, aga sellist asja vist polegi olemas, mina ju. Palju mõtlemist, ümbermõtlemist, planeerimist, ümberplaneerimist, poes otsimist ja veelkord otsimist, tellimist, tühistamist.... kas ma tegin piisavalt, kas on piisavalt, äkki on aega liiga palju, lapsi liiga palju...oh, ma arvasin, et see on küll viimane kord. Aga välja tuli enam vähem hästi. Oli vist tore. Õues ja toas. Sest päike ja lumi. Ja süüa sai. Ja isegi üle jäi. Jah, läks hästi. Võib nii öelda küll.  Terve päev, hommikust õhtuni. See oli minu ja meie kingitus. Lisaks kinkisime meigikohvri. See läks küll täppi, oleks ainult lõputu laupäev ja saaks mäkerdada. Kasulikke asju sai ka. Vaiba, mida ma ise ei olnud raatsinud/suutnud juba pool aastat talle osta, tüdrukute nänni ja kohta kus seda hoida ja raamatu ja raha mida kulutada just nii nagu 8a ise tahab ja pauku ka. Palju pilte mälestuseks. Ja äkki natukene seda tunnet ka. Et oli hea päev. Kui kunagi meenutada. Õigel päeval käisime natuke kelgutamas ja natuke shoppamas(ta ostis endale jope, hea valik!)  ja proovisime bowlingut ja  pannkooki jäätisega. Ja Kaspar hakkas alles tagasi tulles toidupoes korralikult jonnima. Hea seegi. 


Esmaspäev, veebruar 06, 2017

Mul ei ole tegelikult midagi hingel. Eriti. Ja väheke kiire on ka. Sest noh, elu ja värk. Töö ja trenn ja kodu ja K sünnipäev ja reis ja kahjuritõrje ja kõik võtab aega.  Ja kui kõik on hästi, siis ei olegi midagi välja elada. Samas ideaalne pole ju kunagi (hämmastav, kuidas ma suudan sellesse postitusse, mille kogu mõte on selles, et öelda kõva häälega välja "kõik on hästi", ikka põimida selle tõrvatilga - et kõik on peaaegu hästi, aga MINA pole ikka RAHUL, tundke mulle ikka natuke kaasa minu raske elu pärast)

Niikaua kui kõik on terved on graafik lausa suurepärane. Kõike jõuab. Viimasel ajal ma jään magama ja ärkan alles hommikul. Nii see sai ka kõva häälega välja öeldud. Ma ei tea millest see täpselt on,  aiman ehk, aga igatahes tahaks seda joont hoida.

Aga hoopis võiks ju praegu. Praegu kirjutada. Eilsest päevast. Üleeilsest. Ehk eelmisest neljapäevastki. Laadida mõne pildigi. Aga ma ei viitsi. Sest mul on muudki teha. Sest suht hea on olla.

Kuniks hädaorg jälle peale tuleb :D Siis saab jälle kaustiku täis