Pool päeva on tühi leht ees. Mitu päeva. Ja ei ei oska. Vaataks mööda ja ignoreeriks, olen sellises ooteseisundis. Raske on rõõmu tunda, ükskõik millest. Isegi joosta on raske. Sest ma olen seda nii palju kordi rõõmuga teinud, no nii et jalad vaevu puudutavad maad ja hing hõiskab ja tahaks kõva häälega laulda. Pettumus on selline kole asi. Must ja kole koll. Röövib kogu rõõmu, kõigest.

Ilus aastapäev oli. Ilm oli ilus, natuke ettearvamatu ja muutlik. Päike, lumetuisk, külm ja soe korraga.  Ja kõik sujus nii hästi. Lumesõda, sest see peaks olema lõbus. Sest see on tore, sunnid end tegema palli, olema lapselik, et äkki siis naeraks ka, päriselt.  Süüa sai silmadega, lõhnas hästi, maitses hästi. Tuba rahvast täis.  Ja järgnev päev oli...mõnus. Ja uni oli hea.  Ei juhtunud midagi halba. Ainult head. Kõik sujus ja oli graafikus ja oleks võinud ju olla lõõgastav, rahulik, kosutav.  Lumine jalutus-kelgutamis retk. Nii vähe? Istusin saunas ja tundsin, kuidas ma olen täiesti pinges. Sest ma istun siin niisama, ja see pole päris õige saungi, sest ei ole piisavalt kuum ja mis kasu sellest siis üldse on. Mitte mingit kasu.  Mida ma istun siin, üksi ja võõrastega, soojas ja niiskes ruumis. Milleks? Ja juba oli õhtu ja natukene jälle kahju. Et ei oska olla selles hetkes kui see hetk on, enne kui see argipäev peale lajatab. Või tunda rõõmu sellest argipäevastki. Sest need päevad on ju tegelikult nii mõnusad. Muretud. Päriselt muretud. Ainult pseudo. Ja nii kahju on, et ei oska olla inimene.

Mul oli tühi leht ees ja ma tahtsin kirjutada midagi head. Et tore nädalavahetus sööbiks mällu. Et mõtle positiivselt ja siis head asjad juhtuvad ja oled oma mõtete tulemus....