Ma ei oska öelda kuidas läheb. Seal koolis. Kas ülemõtlemine võtab jälle maad? Äkki esimeses klassis ei peagi eriti midagi tegema. Ei pea raamtuid lugema ja võivadki koguaeg tunnid ära jääda. Minu laps on tubli, ma tean. Aga 4 aastat poolel potetsiaanil lasta....Äkki peaks midagi ette võtma, käima uste taga kraapimas ja susserdama. Või on asjatu hirm? Raadiost kuulen, enamus Eestil on hoopis vastupidine probleem. Äkki on kõik hoopis väga õige.
Ja tal on sõbrad ja see on nii tore. Popp tüdruk. Minu tüdruk. Kus see veel tuli? Aga see igal juhul on väga palju väärt. Ega muidu ju ei tea kui pole teisel pool olnud.

Lasteaias läheb ka kuidagi. Käib üle päeva. Nii on hea. Lehvitatakse küll alati kurvalt. Endal on ka kurb. Vahel ei taha. Juba kodus ei taha, riidesse ei taha, autosse ei taha, parklas ei taha. Aga mul on alati taskus kommi. Ja koju tullakse rõõmsalt, alati oli tore. Tegevusi on palju, mänguasjadega ei priisata. Aga äkki polegi vaja. Sadat ja ühte autot. Neid on kodus ju ka. Haigustega on nagu on. Ikka on.  Püüab panna ise riidesse. Alati läheb närvi. Seda ma näen küll kust see tulnud on. Räägib ikka nii, et tõlki on ka vaja. Aga see on nii otre. Mul oli nii kahju kui ta ütles esimest korda "prügiauto" või "Karolin". Ei saa muidugi lõpmatuseni jääda korrutama "ti taato päh päh" ja "Kaali". Aga kahju on ikka. Peaks üles kirjutama tema sõnu ja lauseid, sest see on naljakas. Minu depressiivne hala ei ole üldse. Miks selle jaoks alati aega on?