No räägime selle nüüd ruttu ära, enne kui isekus ja enesekesksus ja muu säärane jälle kõik ära varjutab. Kuulda juba on. Ja ega ta tulemata ei jää. Või päike ja meri ja palmid ja....

Aga plika sai 8. Tegelikult läks hästi, ideaalselt mitte, aga sellist asja vist polegi olemas, mina ju. Palju mõtlemist, ümbermõtlemist, planeerimist, ümberplaneerimist, poes otsimist ja veelkord otsimist, tellimist, tühistamist.... kas ma tegin piisavalt, kas on piisavalt, äkki on aega liiga palju, lapsi liiga palju...oh, ma arvasin, et see on küll viimane kord. Aga välja tuli enam vähem hästi. Oli vist tore. Õues ja toas. Sest päike ja lumi. Ja süüa sai. Ja isegi üle jäi. Jah, läks hästi. Võib nii öelda küll.  Terve päev, hommikust õhtuni. See oli minu ja meie kingitus. Lisaks kinkisime meigikohvri. See läks küll täppi, oleks ainult lõputu laupäev ja saaks mäkerdada. Kasulikke asju sai ka. Vaiba, mida ma ise ei olnud raatsinud/suutnud juba pool aastat talle osta, tüdrukute nänni ja kohta kus seda hoida ja raamatu ja raha mida kulutada just nii nagu 8a ise tahab ja pauku ka. Palju pilte mälestuseks. Ja äkki natukene seda tunnet ka. Et oli hea päev. Kui kunagi meenutada. Õigel päeval käisime natuke kelgutamas ja natuke shoppamas(ta ostis endale jope, hea valik!)  ja proovisime bowlingut ja  pannkooki jäätisega. Ja Kaspar hakkas alles tagasi tulles toidupoes korralikult jonnima. Hea seegi.