Teisipäev, veebruar 17, 2015

Printsess said 6. Said pidu ja pillerkaari, korduvalt. Kommi- ja lillelõhna. Kingitustega kuhjati üle, siit edasi pole enam kuhugi minna. Tuba on väike, asju ei mahu enam uksestki sisse. Esimese maailma mured, hea on täita oma pea selliste asjadega, toppida ääreni, niiet päris asjad ei mahu ja siis ei pea nende pärast muretsema, võib lihtsalt ignoreerida. Või vähemalt teeselda seda...ehk kuniks elul on antud veel olla, kuniks on. Aga tagasi sünnipaevale. Natuke hirmus on, et kuhu me niimoodi üldse jõuame, kui juba moos lendab, ka siin on juba lagi vastas. Samas ei ole kogu maailma rüütellikus veel kadunud, vähemalt mitte kõigist. See annab ju lootust. Vbl on keegi öelnud, vbl on loomulik, ma ei tea. Veel. Minu proovikivi roomab alles mööda maad ja teeb pääpääääpääpääääää.


Ostsin Kasparile eelmine suvi täikalt ühe body. Ilus body oli, soodsalt sain. Kodus hakkasin mõtlema, et suurus 80, ah, siis on ju juba aastane ja peaaegu suvi ja kes seda pika käistega body ikka selga paneb. Jälle üks mõttetu ost. Leidsin eile selle kapist ja ajasin selga talle, käised on sutsu lühikesed, aga saab veel kanda. Ja väljas ei ole suvi ja ta ei ole veel aastane. Täitsa beebi on alles. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et pikk volask on :)

Need hormoonid on imelised asjad - kuidas muidu saaks inimene õnnelik olla olukorras, kus sind hammustatakse, küünistatakse, üksi wc käimisest võib ainult unistada, süüa teha saab ainult nii, et keegi hoiab säärest kinni (ja vahepeal hammustab) ning sireen undab koguaeg. Ning kõik kohad on sööki täis. Kõik kohad ja riided. Tahad õhtul välja minna....lubage naerda. Ma mingist ööunest ei hakka üldse rääkimagi, see on juba liiga vana teema. Aga, aga, aga päpäpäääpääpäpäh, issand-püha-jumal-kui-nunnu see titt on. Ja ta kasvab. Õnneks ja väga väga kahjuks ka:)

Ja siis on need mõtted. Need igasugused. Vaatad maad enda ümber, vaatad neid hooneid, näed neid võimalusi. Midagi on puudu. Enesekindlus. Pealehakkamine. Aeg. Ööuni :P. Ja siis tuleb jälle see, et kas sellel on mõtet? Kas sul lastakse siin olla. Kas sul lastakse üldse olla? Või on kuniks...

Teisipäev, veebruar 03, 2015

Remont hakkab lõule jõudma. Liistude panemine on kõige vaevarikkam ja aeganõudvam asi üldse. Aga abikaasa on usin olnud. Tahaks ennast ka kiita, aga ei saa. Tulemust ju pole. Kõik on kas potist alla lastud või ära mäkerdatud. Ei midagi püsivat. Naise raske elu. Kiidan siis ennast idee eest vähemalt



A miks sa siis ei värvinud seinu ja värki. Rokast titte näete? Tegelikult tahtsin põrandale tähelepanu juhtida. Et noh, ilus onju :)