sopaajastu sai tänavu õnneks varakult läbi. Kui väljas on korralik külm, siis mets ja maa on kirjeldamatult ilus, kui on vähe soojem, nagu näiteks eile, siis tuleb olla ise ilutegija ;)



Hetk enne rünnakut. Memm jäi ninast ilma, aga koer sai vähemalt oma päevase annuse A-vitamiini kätte.

Mänguväljak on enam-vähem valmis. Puudu on veel katus, ronimisnöörid ja muud nipet-näpet, aga Karolin on nende turnimis asjade jaoks veel niikuinii liiga väike, nagu tegelikult kogu selle agregaadi jaoks, esimesed ehmatused(ainult ehmatused õnneks) on juba käes ka. Aga niikaua kuni tirts kasvab saavad koerad seal näiteks iseseisvalt agilityt harrastada...



Käisime vahepeal vahelduseks ka väikesel läti-leedu tripil. Nagu ikka, vanalinnas kirikuid vaatamas ei käinud, puhkasime niisama ja vaatasime pigem loomi, loodust ja ümbruskonda. Ja kuidas need majad ja aiad ikka ehitatud on...

Suhteliselt tegus puhkus on olnud, või noh, teiste puhkus tähendab seda, et mina saan natukene päris tööd teha, aga hästi natukene, täpselt niipalju, et ära ei tüütaks. Oleks see vaid terve elu nii.

Ekstreemsest kuumalainest hoolimata käib maja ümber igapäev üks klopsimine, saagimine ja täristamine. Aeda ei ole ma küll mitte üks meeter ka värvinud, esiteks ei leia nagu aega ja teiseks, ega see, et sealt võsa vahelt võõpamata on, mind nii väga hirmus ei häiri ka. Mulle terrassi ja piirete värvimisest täiesti piisas tükiks ajaks.



Eelmine nädal sai kõvasti praaki parandatud, sellest ei taha muidugi eriti rääkida. Aga hea küll, ütleme nii, et tuulekindel aluskate tundub töötavat ainult joonisel, reaalses elus puhub tuul vuhinal kahe paani vahelt sisse. Paanid teibiti uuesti kinni ja et asi oleks ikka eriti kindel, pandi tuuletõke eraldi veel seina taha ka

EDIT: Oli kasu, tõesti on soojem :) (07.02.2011)

Vahepeal käisime aitasime vahetustega "teise maja" saunapõranda korda teha.





Ja kuna ühes ehituspoes oli liumäel soodusmüük, siis ostsime selle igaks juhuks ära, et järgmine aasta niikuinii vaja Karolinile mänguväljak ehitada. Aga noh, kuhu sa selle monstrumi ikka paned niisama seisma, teeb siis juba selle väljaku ka valmis :) Eriti kui aega ja abikäsi juhtub läheduses kuhjaga olema. Selle kallal siis töö käib.




Erinevalt eelmistest aastatest on meil nüüd aega veeta ka nii. Seda, miks me alles nüüd võrkkiige ostsime ning miks meil lisaks ripptool ka on, ei hakka ma Tarmo meeleheaks jälle rääkima :) Aga hea, et on.

Värvimine on suhteliselt nüri töö, eriti kui värvitavat pinda võib mõõta sadades meetrites. Ühesõnaga aia värvimisest sai kopp ette, õlitasin siis vahelduseks terrassi ära. Hoopis teine tera :)

Enne...



Pärast (tegelikult on siin alles pool tehtud, aga piire petab ära ja ausõna on nüüdseks juba kõik valmis :))

Õue ruumi on nüüd rohkem...

Kohe palju rohkem. Üsna töine nädalavahetus oli, aga kui asjal tulemust ka on, siis võib kalleid puhkepäevi nii ka veeta. Hea ikka kui abilisi leidub :). Kahjuks ei edene aia värvimine nii kiiresti kui laudade paika panemine ja seega on teha veel küll. Aga sellega väga ei põle. Meie oleme igatahes rahul ja koerad tunduvad ka kuidagi väga elevil olevat, jooksevad nagu kevadised vasikad oma uuel territooriumil ringi. Ega neil enne ka ruumipuudust ei olnud, aga seal pirnipuude vahel nad niisama hängimas ikka ei käinud, ikka kükitasid siin maja ümber.

Ja mis siin kõik kunagi olema hakkab - mänguväljak, vbl väike väliköök koos kaminaga, aiamaja või isegi eraldi saunakökats - laskem mõttel lennata :)))





Ring peal




Meie funktsionaalne terrassi piire, et saaks ise rahus süüa :)

Me käisime loomaias. Kohviku asemel läksime pärast sünnipäevale.









Sünnipäevalaps

Teeme aia, sellise veidra, et sissesõidutee jääb aiast välja. Esiteks meeldib meile puhta riidega autost tuppa saada, teiseks ei viitsiks me väravat kinni-lahti teha igakord kui autoga kuskile mineks on ja kolmandaks on enam kui tõenäoline, et see kinni lahti tegemine oleks koerte tõttu niikuinii raskendatud. Igati ratsionaalne mu meelest.

Augud on juba valmis




Terrassi piirde saime ka valmis, sellest ma veel pilti ei tee, sest on veel värvimata (kaikad peavad kuivama) ja lillekaste rääkimata lilledest mul ka veel pole. Aga ütlemata hea asi on, sai isegi rahulikult õues lõunat süüa, meie tagasihoidlikud neljajalgsed ainult piilusid võre vahelt ja olid üsna hämmeldunud olemisega, et kuidas siis nüüd nii. Aga noh, päris hulle(nimesid nimetamata ;)) see kinni ikka ei pea, see sai ka ära proovitud.


Ja teate kust ma tean, et külm talv tuleb? Valge mees tegi palju puid :) Ilma naljata, kuur on täis ja metsa jäi veel peaaegu teist samapalju.

Midagi toimub

Õhtud kisuvad jälle tegusaks :)



Fotod on toredad asjad, tuleb lihtsalt õige hetk tabada ja asjad paistavad kohe uues valguses. Peale sellist pilti ei ole mul eriti paslik kurta, et Karolin ei lase eriti aias tegutseda, otse vastupidi ju :).


kuumalaine keset maid

liivakastist tunneb rõõmu terve pere

See hunt on hull pätt meil ikka, ma arvasin, et Matsiga on raske tema tungiva vajaduse pärast üle aia (just üle!) putku pista, aga oh mind naiivitari. Tegelikult on meil veel hästi läinud, vanemate kuldse retriiveri preili on veel hullem, meie Suusi väsib vähemalt mingi aja jooksul ära :). Aga ega ta midagi ebatavalist ei teegi, seina ja põõsaste närimine on loomulik, mu istutatud esimesed kevad lilled olid ilmselt päris maitsvad, täiesti normaalne on ka olenemata kellajaast (soovitatavalt hommiku poole nii 5-6 ajal või pealelõunastel tundidel Karolini uneaajal) südant lõhestavalt uluda ja kui sellest välja ei tehta, siis rünnata terrassi akent nagu poole meelne, kuni see on ühtlaselt sopaga kaetud. Kuskile kaugemale jalutama või kooli minemine lõpeb tal alati mao sisu tühjendamisega autosse ja pärastine koristamine pole ka suurem asi ajaveetmise viis. Aga see pole tema süü ning hoolimata sellest on Suusi alias Õgard ikkagi numpsik. Lihtsalt igasugu lillemajanduse aias sees võin ära unustada, teine variant on lillekastid kettidega terassi katuse külge tõmmata :)

Eilse õhtu veetsime liivakasti ehitades. Minu lennukatele ideeele teha kast näiteks kuusnurkne vmt vaatas Tarmo pikalt altkulmu ning seletas midagi sellest, et käsisaag ei ole tema sõber. Sai siis kast nagu kast ikka, aga selleeest väga kaunis :) Saaks nüüd liiva ka veel sisse.....
Karoliniga oleme nüüd üha rohkem õues, ta juba nii ilusasti toimetab kivisid nokkida või tatsab niisama ringi.

See suvi tõotab rohkesti materjali blogi jaoks...meil on ideid :P

Hunt on majas...lõpuks ometi. Otsus oli pikalt kaalutud, aga kui tegutsemiseks läks, käis asi juba kähku. Millal see aeg ikka parem on, kui kaks titte, siis kaks titte :).
Kasvataja poolne nimi on preilil passis, aga meie kutsume Suusiks. Praeguseks on tema juba kohanenud, Mats on veel tiba hämmingus ja natuke pelgab. Aga küll ta harjub, mis tal üle jääb. Tegemist on nüüd poole rohkem, aga nunnumeeter on see eest koguaeg laes :)))

No et päris aastat vahepeal mööda ei läheks

Majast ei kirjuta, pole midagi kirjutada. Hoolimata paarist mõrast kipslaes ja praost põrandas, püsib endiselt.

Kirjutan üles, et lihtsalt meedle jääks. Tahaks mäletada seda muinasjutulist talve, mis väljas valitseb, seda põlvini lund ja igapäevast sadu. Seda väsimust, mis tekib peale suusatamist või puude lõhkumist ja seda kuuma sauna, mis sellele järgneb. Seda tüdimust, mis tekib, kui pead kooli jaoks vihtuma projekti kirjutada, mida keegi kunagi ei loe või lugema teooriat, mis pähe ei jää. Seda, kuidas ma öösiti tundide kaupa unetult üleval passin, tahaks pigem unustada. Aga hommikud on selle eest ilusad. Mõnus on ärgata sellepeale, et keegi topib oma väikesed sõrmed sulle ninna-kõrva-suhu või kontrollib niisama, kas need juuksed ikka on kõvasti pea küljes kinni. Ei ole. Aga see naeratus vabandab kõik välja. Mäletada tahaks veel seda, kuidas Karolin nüüd ise sülle poeb ja käed ümber kaela paneb.
Viimasest kirjutamise korrast on liiga palju möödas, et hakata välja tooma üksikuid toimunud sündmusi. Ma tahan lihtsalt mäletada seda, et viimasel ajal leian end tihti mõttelt - kõik on hästi, elu on ilus ja ma olen nii rahul .
Aga tegelikult pidin ma õppima hakkama, kuidas ma küll siia heietama sattusin???