Kolmapäev, detsember 27, 2017

Kas hakata üldse heietama. Et oli nagu ikka. Potitäis mett tõrvatilgaga.

Aga räägime ainult meest, teoreetiliselt ju võib sellist mängu mängida, et tilk ei riku potti

Ma võtsin vabalt, päris vabalt. Kõike jõudsin. Hommikul jõukasse ja siis lastega mänguväljakule päriselt mängima. See on päris tore kui sa päriselt mängid kaasa, et kass on vaja puuotsast alla tuua ja maja on vaja ära kustutada ja veoautoga metsa kuuse järele sõita, mööda käänulist teed. Ma tavaliselt ei saa sellega hakkama, sest mõte ei lülitu ümber ja midagi on ikka tegemata. Seekord oli tehtud-tehtud ja aega ju oli,  sest süüa polnud ka vaja eriti teha, sest kõigile meeldib natuke ülepingutada. Mis on küll omamoodi hea, aga piinlik on ka, aga no veel rohkem sööki poleks ka kuskile enam mahtunud. Sellepärast ma ei teinudki, milleks koertele kartuleid koorida ja verivorsti küpsetada. Nad söövad ju koorega ja toorelt ka. Ja pea jõudsin ära pesta ja kurja küll lausa niipalju aega oli, et lokirullid keerasin ja silmad tegin pähe. Kasu küll vähe.


 Ikka oli kõik nagu päris, vähemalt minu omad elavad selles jõulumuinasjutus ega tea midagi sellest, miks 23.ndal veel paki järjekorras pidin seisma. Ja nad olid rahul ja olid rõõmsad ja see ongi ju eesmärk. .

Ja heldimus  ikka helkis kui salmikesed tulid, püüdlikult, kerge värinaga, natuke mööda, aga täiesti ideaalsed. 

Ja kõige rohkem mulle meeldib järgmisepäeva hommik, sest siis saab kohvi koorega. Muidu ju kunagi ei saa. Saab jalutada ja kell 4 shampust juua ja kuuma sauna ja külma jõkke ja toredat seltskonda.

Aga ega rohkem poleks kannatanud ka, tegevusetust, viimane piisk. Aga õnneks nädala pärast saab jälle. 1.jaanuar ju ka midagi ei tehta.

Ma see aasta vist jätan vahele selle uue ja vana aasta heietuse. Sest mitte midagi ei ole muutunud võrreldes eelmise aastaga. Mitte kui midagi olulist. Natuke hirmutav, natuke hämmastav. Samad kahetsused, samad lubadused, samad lootused ja samad "mured". Jah, "mured". Niikaua kuni lapsed süles ei pea kuulirahe eest pagema, on ju lihtsad "mured".

Ma tean küll, aga lappab samamoodi ikka edasi.



Reede, detsember 22, 2017

No ega suured lapsed nii lihtsalt ei pääse, et on nunnud ja aitab. Need peavad ikka selle aplausi välja teenima ja teenisid ka. Ma olin jälle üllatunud, ilus selge kõlav esitlus, ei olnud liiga pikk ja täitsa tore oli. Oli sisu ja natuke huumorit.

Aga ülejäänu on ikka paras kannatamine. Mul ikka ei ole seda kunstnikuhinge, et vaataks härdalt ja pühalikult  võõrast teismelist lugemas kaunist jõululuuletust. Ükskõik kui hingest ja ilmekalt. Oleks enda oma, siis  kannataks ära. Või võõraid lapsi laulma, aga oleks enda oma, kannataks ära, eksole.

Õnneks mul on Kassu. Ma alati pääsen. Oi, ole tasa, tssss, ei, me PEAME vist ikka koridori minema, muidu segame teisi. Halleluujah :)

Tee üks ilus nägu, ole korralikult. Ainult üks.


Ühest küljest on hea, kui tekitad endale sebimist. Et ei oleks aega mõelda.
Kuskile minek hammustab tüki päevast, kuskile kaugemale minek hammustab mitmest päevast. Ja rahakotist ju ka. Kui palju neid tükke on? Ma ei viitsi mõelda. Et kuidas oleks kasulikum ja parem. Lihtsalt ei viitsi.




Kolmapäev, detsember 20, 2017

jõululainel. 3.advent, pühapäev, vaba päev, kuuse toomine. Ilus ja harras ju. Kerge lumekirmeke ka veel puhtaks boonuseks. No mis saab valesti minna.




Puuga pähe ja vesi põlvini ja jalad väsinud. Aga kuusk on aus.

Purgis on viiekas. Ei ostnud kokat.

Muuga lappab nagu ikka, vahelduva eduga. Aga kellel ei oleks onju.

Reede, detsember 15, 2017

Kassul oli väga vahva jõulupidu. Oligi lihtsalt vahva. See on ikka loodusepoolt ette nähtud, et need väikesed(eriti enda oma) toovad selle tunde peale.  Istusin selle tunni seal suu kõrvuni ja heldimus silmis. Ja see oli nii hea, sest ma ju ei tunne ennast viimasel ajal üldse nii.   Ja "vana" oli ka üllatavalt värskendav, nagu standup koomik.

Jah, väga tore ja väga vahva. Nagu sellest veel ei piisaks, siis  mulle tuli pärast autos jõululaule kuulates mingi kummaline jõulutunne ka veel peale. Ja kodus lahendasin ja klaarisin olukordi nagu oleks ise selle raamatu kirjutanud. Aga täitsa hea raamat on. Ja täitsa töötab, lihtne ja loogiline. Pane teise kingad jalga ja vaata kuidas tundub. Raamat on siis laste kuulamisest ja nendega rääkimisest nii, et nad sind lisaks sellele et kuuleksid ka kuulaksid.

Ja ma võtsin ühe purgi. Mitte väga suure. Kleepisin sildi peale. Sildi peale kirjutasin "raha purk". Plaan on selline, et igakord kui mina (või keegi teine siin eksole) tahan  midagi, mida tegelikult pole niiväga vaja ja peale pikki sisemisi heitlusi, otsustan seda siiski mitte osta, siis panen kas kogu (nt kui ostmata jääb jäätis või coca) selle summa või siis pool sellest (et ka lühiajalisel säästmisel mingi effekt oleks) purki. Ja siis aasta aja pärast vaatame. Kas saab "tasuta" perega nädalavahetuse tripi teha.  Ma arvan, et saab. Sest mulle hullult meeldib tanklakohvi ja hotellihommikusöök.

"Kas sa teed mingit võistlussporti? Kas sa valmistud ka võistlusteks?" "Ei, lihtsalt niisama oledki selline?" Ja siis suured silmad juurde. Mul tõmbas moti alla natuke küll. Jätsin isegi hommikuvõimlemise ära. Sest noh, mis mõtet on olla võistlusvormis kui võistlust ei ole. Lihtsalt niisama. Lamp ju.

Neljapäev, detsember 14, 2017

Käed jalad tööd täis. Pressi see 10k ja 30minti kuskile. Sellepärast ma seda nii väga tahtsingi, et siis ma ei peaks seda pressima, siis see käiks sinna käed-jalad tööd täis alla. Aga täna me sinna urgu ei lähe, sest, noh teeme lühidalt. Enne jõul ja härdus peale tulevad.

Me käisime oma aastapäeva tähistamas. Ma bookisin hotelli septembris, igaks juhuks kahele nädalavahetusele, sest elu ja olu ja kõik muu. Ja ma ei tahtnud sellest ilma ju jääda. Tühistasin, bookisin uuesti, tühistasin, bookisin uuesti. Korda kümme, liialdamata. Ja see minek oli ikka selline, kahtlane. Ei olnud nii nagu, oleks tahtnud. Et tõmbad südamerahuga ukse kinni ja lähed, pea pilvedes ja rattad all. Kui palju temperatuur tõuseb, kui hulluks see köha öösel võib minna. Õnneks vein kell 4 päeval aitab. Ja jõusaal kell 7 hommikul. Mitte köha ja temepratuuri vastu, küll aga muretsemise vastu.
 Idee oli selles, et tshillida ja käsikäes jalutada mööda vanalinna ja põigata siia ja sinna ja kuskile ei ole kiiret, sest pole neid, kellel on alati külm/nälg/pissihäda/ei viitsi jne.  Noh, ma siis vist oleks pidanud üksi minema, sest nagu ikka külm ja nälg ja kusehäda. Aga üksi oleks ka jama olnud.
Ja ma ei tahtnud ebamõistlikult palju aega veeta kaubanduskeskuses. Aga nii see lõpuks välja kukkus. Mul oli kõik välja mõeldud, kõik see kingiralli ja värk. Aga ikka ei leia, ei ole ,ei saa. Ja nii ta läheb, et 3 nädalat enne sa pead sellele pidevalt mõtlema ja pidevalt otsima ja see on kurat tüütu.  Pool teed on veel minna.
Aga üldiselt, mul on niigi  suhtelised väiksed nõudmised, ma arvan vähemalt. Ma ei taha mingeid spaa hoolitsusi, kullast võrusid, restorani õhtuid. Tanklakohvi. Buffee. Sest ma olen isehakanud ortoreksik ja ma tahan valida.  Voodriga kalosse ka.

PS: Ja issand jumal, mis toimus piiril, see pani isegi mind imestama, kuigi ma ise seisin seal ka selle täis käruga. Piinlik lugu.

PSS: Natuke oli kahju ja kuidas siis ei jõua või ei viitsi, nii saamatu siis või ja ikka ju oma ja mahe jakasulik ja....? Aga tegelikult, ma ei jõua ära oodata. Millal nad ära "lendavad", äkki saab parem, nii neil kui meil. Vähemalt ei pea kirvest välgutama, et sellest ju halvemaks ikka ei saa minna.



Neljapäev, detsember 07, 2017

Et ole natuke oma soovidega ettevaatlik.  Lihtsalt ääremärkuseks. Mugavustsooni nimi on sellepärast selline, et see on noh, mugav. Sealt väljas on järelikult EBAmugav.

Niikaua püsib kõik ree peal kuniks köha ja nohu lasevad elada. Oht on, et ei lase. Võtaks endale kui saaks, oleks kõigil kergem.


Kahtlemine enda vaimses ja füüsilises tervises sundis mind küsima perearstilt vereanalüüsi. Tulemused olid keskmised enamasti. Arsti soovitus selle tabeli peale oli: "Et natukese rohkem peaks äkki trenni tegema ja võibolla vähem rasvast liha sööma". Ma hoian seda meeles kui ma oma nädala 8.trenni alustan. Sest 7 on ilmselgelt vähe. Ja ma katsun seda seapraadi, mida ma ei ole söönud juba vist mitu aastat ka natuke veel vähem süüa. Sest vist on ikka paljuks läinud.  Sest noh, arst ju ütles ja nii on. 

Reede, detsember 01, 2017

Mul on nii hea meel. Et mõistus tuli natuke koju. Ja seda selleks vaja oligi. Jah mul on kahju, jah, ma unistan ja mõtlen.....aga. Niigi on kiire ja tegemist ja leia ise päevast see tund või kaks. Kust sa võtad 4 lisaks? Et olla autos?

If it aint broken, stop fixing it. Päriselt!
Ühest küljest ma olen hoos. Sest mul on lootust ja ma ei ole kindel, kas ma üldse tahan seda ja sellepärast on see veel eriti magus. Sest noh, ma võin, aga ma ei PEA. Ei ole võta või jäta. Võta või jää või võta midagi muud. Teisest küljest on raske ennast ära kurnata kui asja ja ilmaolud on vastu.  Ja tegelikult see ON hea, kuigi tundub kohutav.  Sest ma olen natuke loll ka.  Aga raamatud on targad, ma usun ja püüan. Teooria ja praktika.  Et jah, hirm on nahavahel ja naha all ja eks ikka peab enne mõtlema kui tiku tõmbad ja silla põlema paned.  Aga väga vilets elu eesmärk on 2x päevas trenni teha. Ja väga vilets ajakasutus. Isegi kui chase your dream  on ikka endiselt teema.

Nojaa ikka seesama vana teema ju ka.  See koht suve filmis kui toots ütleb, et ei saanud sina ja ei saanud mina. Ja siis see Kiire nägu, hambad irevil ja silmad säramas. Väiklane jah, inimlik vist ka jah.

Aga. Kell 7 närvi minna, peale vaadates sellepärast, et Kassu tõusis paha tujuga, viril, piril ja hoolimata sellest, et tal on vaba päev. (rääkimata sellest, et see lasteaias käimaine endiselt ei lähe valutult. Ikka päris valus on, nii tal kui mul) Päriselt aga sellepärast- tunnistan üles, veits on probleem või nii.  Sest hommikul kell 7 on pime, lörtsine, natuke nagu enesetapjalik oleks minna. Ja isegi ei saa, sest Kassu tõusis.  Aga see külm ja valge on kapist ka kadunud. Kuhu see läks? Aga see on ju vilets elu eesmärk.

Aga kell 8 õues lumesõda ja kelgurallit teha, kas sellest ei võiks rõõmu tunda, see ON vabadus, see ON privileeg. Kas on vaja pimedas maanteeääres joosta nühkida? Milleks, milleks, kellele?