Ühest küljest ma olen hoos. Sest mul on lootust ja ma ei ole kindel, kas ma üldse tahan seda ja sellepärast on see veel eriti magus. Sest noh, ma võin, aga ma ei PEA. Ei ole võta või jäta. Võta või jää või võta midagi muud. Teisest küljest on raske ennast ära kurnata kui asja ja ilmaolud on vastu.  Ja tegelikult see ON hea, kuigi tundub kohutav.  Sest ma olen natuke loll ka.  Aga raamatud on targad, ma usun ja püüan. Teooria ja praktika.  Et jah, hirm on nahavahel ja naha all ja eks ikka peab enne mõtlema kui tiku tõmbad ja silla põlema paned.  Aga väga vilets elu eesmärk on 2x päevas trenni teha. Ja väga vilets ajakasutus. Isegi kui chase your dream  on ikka endiselt teema.

Nojaa ikka seesama vana teema ju ka.  See koht suve filmis kui toots ütleb, et ei saanud sina ja ei saanud mina. Ja siis see Kiire nägu, hambad irevil ja silmad säramas. Väiklane jah, inimlik vist ka jah.

Aga. Kell 7 närvi minna, peale vaadates sellepärast, et Kassu tõusis paha tujuga, viril, piril ja hoolimata sellest, et tal on vaba päev. (rääkimata sellest, et see lasteaias käimaine endiselt ei lähe valutult. Ikka päris valus on, nii tal kui mul) Päriselt aga sellepärast- tunnistan üles, veits on probleem või nii.  Sest hommikul kell 7 on pime, lörtsine, natuke nagu enesetapjalik oleks minna. Ja isegi ei saa, sest Kassu tõusis.  Aga see külm ja valge on kapist ka kadunud. Kuhu see läks? Aga see on ju vilets elu eesmärk.

Aga kell 8 õues lumesõda ja kelgurallit teha, kas sellest ei võiks rõõmu tunda, see ON vabadus, see ON privileeg. Kas on vaja pimedas maanteeääres joosta nühkida? Milleks, milleks, kellele?