Teisipäev, september 27, 2016

Ma jäin eile rattaga auto alla. Ime, et alles nüüd. Ise süüdi loomulikult. Sest kiire oli. Kell ju jookseb.

Väheke põrunud on olla, igati mõistlikult käitudes ei teinud ja ei läinud täna trenni. Aga kuidas ikka närib.  Joosta ju ikka oleks äkki saanud....nii pehmelt natukene. Krt see on, et inimene ei saa rahulikult auto alla ka jääda. Häire või mis.

Mul on isegi natuke hea meel. Et tegelikult oli ehk väärt õppetund. Nii minimaalsete kahjudega. Kui ma ainult õpiks.

Prioriteedid ka jälle laksti pooleks päevaks paigas. Vahet pole kas siis sellest või kurdi naisvõitlejate dokist.





Kolmapäev, september 21, 2016

Pole midagi erilist, aga kunagi eriti ei ole. Ja kui on, siis on ainult üks ving ja enesehaletsus. Aga see pole ka päris.

Päriselt oli täna nii, et....

Hommikul jõudsin jooksma, napilt. On juba kergelt karge. See tähendab peatset vabadust.

Tegime Kassuga õunakooki. Ja see oli nii tore. Ja see lõhnas ahjus nii hästi. Ja ma ei tahagi seda süüa ja see on ka tore. Ja Kassu aitas kõik ära koristada. Päriselt. Plaanisime minna lasteaia liivakasti harjuma. Aga ei raatsinud. Sest liiga mõnus on. Kui laps ei köhi ja aitab vaarikapange tassida. Natukene ehk veel. Venitame. Sest midagi ei juhtu kui me natukene veel venitame.

Ja õuest saab juba enne AK-d tuppa. Ja korraga on aega nagu rohkem. Ja see on tore.

Ja kohvi juues ei jää enam puru hambavahele. Ja see on tore.

Et täitsa tore on.

Pühapäev, september 18, 2016

Ma tahtsin kirjutada, et oli nii tore. Ma olin tegelikult isegi väheke vaimustunud. Inimestest. Võõrastest ja tuttavatest. Kade võiiks isegi öelda. Vaatasin suurte silmadega ja imestasin. Korraks oleks tahtnud ka, et minus oleks seda slaavi verd. Et jutule lisaks ilmekust kätega vehkimine, miimika ja hääletoon oleks kõike muud kui monotoonne.  Et naerda süüdimatult ja lõkerdades, tantsida nii nagu homset ei oleks. Aga ma jõudsin hoopis ikka ja jälle oma hädaorgu. Kuidas 2x vanemad inimesed suudavad olla vähemalt  2x rõõmsamad, lõbusamad, elujõulisemad. Võib ju mõelda, et on temperament ja on rahvus ja on erand ja erakordne. Kuid ise oled hoopis. Erand. Täiesti arusaamatu erand. 

Kõrvalt vaadates on olnud suurepärane nädal. Linnukesed kirjas. Kõik, mis peab, valmis. Peaaegu. Töö tunnid on kirjas, ma olen liivakastis mänginud, elanud natukene seda unistust(täpsemalt 4x nädalas!),   korjanud, mida on külvatud ja kasvatatud, saun on olnud kuum ja jõgi on olnud külm ja seltskond on olnud erinev - sõbralik, inspireeriv, lõbus. Lihtsalt hea.   Aga. Minu peas käriseb endiselt. Minutid, tunnid, päevad. Kõik on arvel, kõik on loetud, midagi ei ole raisata.  Puudub loogika ja puudub tasakaal.  Ja ikka tahaks kõige selle kõrval pisut nagu tihkuda. Sest kapid on koristamata ja kärbsed on aknad täis sittunud ja normaalsetel inimestel on puhtad aknad ja korras kapid. Ja öö tuleb peale. Ja nad ei loe samme selleks, et õhtul magama jääda. Ja nad ei hakka hommikul kartma, et äkki ei väsi õhtuks piisavalt ära.  Ja äkki ei jää magama. Ja äkki siis järgmine päev ei jõua. Muud kui nutta ja karjuda. Ja jälle on raisus. See päev.

Lepib kokku, et alla 6h maganuna järgmine kord ei kirjuta midagi.



Teisipäev, september 13, 2016

Kuskilt peab järgi andma. Pool aega on tunne, et tahaks metsa poole karjuda. Niiet häält enam poleks ja niiet keegi ei peaks kuulma. Aga ma ei saa metsa minna. Ja mul on hääl ja nad kuulevad.....

Käriseb ainult valest otsast. Alati valest. Sest ma ise ei küündi.

Kui kiiresti peab jooksma, et seisma jääda?

See neetud ilm võiks juba ära keearata. Ma enam ei viitsi ja mul on vaja kappe koristada.

Reede, september 02, 2016

Eile oli nagu peab. Ilus.

See õige tunne tuli täna hommikul kui ta läks, kott seljas, bussipeatusesse.




Loodan, et sisetunne eksib. Praegu tundub veidi liiga palju pehmet vatti ja liiga vähe seda, milleks need harilikud, ranitsad ja vihikud muretsetud said. Aga ma olengi selline kärsitu.