teisipäev, september 27, 2016

Ma jäin eile rattaga auto alla. Ime, et alles nüüd. Ise süüdi loomulikult. Sest kiire oli. Kell ju jookseb.

Väheke põrunud on olla, igati mõistlikult käitudes ei teinud ja ei läinud täna trenni. Aga kuidas ikka närib.  Joosta ju ikka oleks äkki saanud....nii pehmelt natukene. Krt see on, et inimene ei saa rahulikult auto alla ka jääda. Häire või mis.

Mul on isegi natuke hea meel. Et tegelikult oli ehk väärt õppetund. Nii minimaalsete kahjudega. Kui ma ainult õpiks.

Prioriteedid ka jälle laksti pooleks päevaks paigas. Vahet pole kas siis sellest või kurdi naisvõitlejate dokist.





Kommentaare ei ole: