Ma tahtsin kirjutada, et oli nii tore. Ma olin tegelikult isegi väheke vaimustunud. Inimestest. Võõrastest ja tuttavatest. Kade võiiks isegi öelda. Vaatasin suurte silmadega ja imestasin. Korraks oleks tahtnud ka, et minus oleks seda slaavi verd. Et jutule lisaks ilmekust kätega vehkimine, miimika ja hääletoon oleks kõike muud kui monotoonne.  Et naerda süüdimatult ja lõkerdades, tantsida nii nagu homset ei oleks. Aga ma jõudsin hoopis ikka ja jälle oma hädaorgu. Kuidas 2x vanemad inimesed suudavad olla vähemalt  2x rõõmsamad, lõbusamad, elujõulisemad. Võib ju mõelda, et on temperament ja on rahvus ja on erand ja erakordne. Kuid ise oled hoopis. Erand. Täiesti arusaamatu erand. 

Kõrvalt vaadates on olnud suurepärane nädal. Linnukesed kirjas. Kõik, mis peab, valmis. Peaaegu. Töö tunnid on kirjas, ma olen liivakastis mänginud, elanud natukene seda unistust(täpsemalt 4x nädalas!),   korjanud, mida on külvatud ja kasvatatud, saun on olnud kuum ja jõgi on olnud külm ja seltskond on olnud erinev - sõbralik, inspireeriv, lõbus. Lihtsalt hea.   Aga. Minu peas käriseb endiselt. Minutid, tunnid, päevad. Kõik on arvel, kõik on loetud, midagi ei ole raisata.  Puudub loogika ja puudub tasakaal.  Ja ikka tahaks kõige selle kõrval pisut nagu tihkuda. Sest kapid on koristamata ja kärbsed on aknad täis sittunud ja normaalsetel inimestel on puhtad aknad ja korras kapid. Ja öö tuleb peale. Ja nad ei loe samme selleks, et õhtul magama jääda. Ja nad ei hakka hommikul kartma, et äkki ei väsi õhtuks piisavalt ära.  Ja äkki ei jää magama. Ja äkki siis järgmine päev ei jõua. Muud kui nutta ja karjuda. Ja jälle on raisus. See päev.

Lepib kokku, et alla 6h maganuna järgmine kord ei kirjuta midagi.