Esmaspäev, veebruar 15, 2016

ma ei oska seda muudmoodi kirja panna kui lihtsalt, aga kirja see peab saama, sest meelde peab see jääma. Visuaalse materjaliga läks suhteliselt kehvasti. Nagu alati.

läks vist hästi, oli vist tore. Reede, laupäev, pyhapäev.  Unitsuste kingitus, suurepärane pidu koos s6prade ja perega ning veepark panemaks nadalavahetusele  punkti. Kuulsin korduvalt, parim päev mu elus, parim synnipäev, parim kingitus.

Ma kyll ei tahtnud ennast yldse mainida, sest ei pea ju alati ka seda tähelepanu siin r66vima, aga ma voin endale  pai teha, sest ma yletasin ennast, olin selline nagu tavaliselt pole ja viitsisin teha seda, mida tavaliselt mitte. Parast oli kergelt pressitud sidruni tunne, niiet teist vaatust ei suutnud enam ideaalsena läbi viia, kuid see ei oma mingit tähtsust. Järgmine kord olen jälle targem.

Esmaspäev, veebruar 01, 2016

Iga asi milleksi hea, omal ajal, mõttel on vägi ja muud sellist värki. Või ära hõiskaenne õhtut. Üks neist igal juhul. Ma pean tegema enda jaoks midagi ületamatut ja täiesti ebatavalist. Sest ma tahan.  Ma pean panema pausile panema kõik oma kiiksud, sotsiaalse ärevuse, enese alahindamise. Meeles pidama Karolini siiralt imestunud silmi kui ta küsis:"Aga mis selles siis hirmsat on?" Kujutlema mõnda aega, et jah ma suudan ja jah ma tahan. Vahtima hunnikute viisi mõttetuid motiveerivaid pildikesi....



ja alles siis ma võin läbi kukkuda. Sest asjaolud ei olnud soosivad, sest neid on juba liiga palju, sest teised on paremad või kohad on täis.  Mul on veel umbes 100 vabandust. Aga ainult üks hea põhjendus.
Õnneks mul pole aega mõelda sellele,mis ma teeks või mis ma oleks kui....Pole aega mõelda ka kas sellel postitusel üldse mõtet ja sisu on. Kas see on midagi, mida ma tahaks meelde jätta, kas trükivead on sees, kas stiilivead on sees, kas ma ikka tundun seda kirja pannes intelligentne täiskasvanud inimene? Ei tea.   Ma olen alati enda meelest hiilanud multitaskingus, suts siit suts sealt, üks silm siin, teine seal, mõte ees ajamas. Aga viimasel ajal, vastupidi. Just ajudele hakkab. Sest midagi ei jõua tehtud, nii nagu vaja. Näed ja tunned, mis kõik tegemata on ja lihtsalt, päev saab enne otsa. Peaks rahunema,ootama, ühendama selle mida ma tahan teha, sellega mida peab tegema. Teoorias. Praktikas. Praktikas oli üks nädal aega haige, teine on/ei ole haige vahelduva eduga siiani ja tugisammas kukkus ka veel alt ära. Sest on täiesti võimalik majandada ja olla ja töötada kahe haige lapsega, samas kahe terve täiskasvanuga(enamasti isegi kolmega, mille eest ma ütlemata tänulik olen, kohe nii, et tunnen häbi siin üldse virisedes), aga mitte haige täiskasvanuga, mitte, et klisheelikult haige mees hädine oleks või hoolt vajaks, aga teiste eest hoolitsemist samal ajal nõuda oleks juba liiale minek.

Ja lisaks on koer lombakas. Lähen arsti juurde-ei lähe arsti juurde-peaks arsti juurde minema-ehk läheb ise üle-issandmis see maksma läheb....peaks arsti juurde minema-aga ta kuramus on nii must ja sopane nagu tont.

Ah tegelikult ma tahtsin lihtsalt kirja panna, et meelde jätta, et sai ka natuke elatud. Seda teist elu. Seda öist LINNA elu. Mitte, et see nüüd ilmatuma suur asi oleks, aga mulle piisas. Piisas veinist, seltskonnast, kohmakast, valesti ja mööda tantsimisest halva muusika saatel, hipsterite ja moodsate kultuurinautlejate vaatlemisest, kablutamisest läbi öise vanalinna ning kirss tordil on ju alati burks statokast. Sest neid punkareid ole nähtud küll ja midagi ei ole muutunud.  Ja ei takistanud miski, ei masuurikas ega palavikus laps. Sest kõik lahenes iseenesest, sest on inimesi.  Laste enterteinment jäi muidugi napiks, aga eks huvitavad lapsehoidjad on ju ka elamus omaette.

Ma olen kehva planeerija. Kujutluspilt ei lähe tihti reaalsusega kokku. Ma mõtlen üle ja tegutsen vähe ja kui tegutsen, siis ikkagi panen mööda. Kulukas, ajamahukas, stressirikas. Ja uni ei tule,  sest mõtted keerlevad. Sest ma tahan, et seeõnnestuks, sest Karolin on selle ära teeninud. Et tal oleks vahva sünnipäev. Ja ma saan hakkama. Kuid vbl saatusel on omad plaanid ja viiruste eest ei päästa ei ülemõtlemine ega planeerimine. Igatahespöidlad pihus.

Puud on tehtud vist. Oksaläbu on endiselt metsas.Piinlik lugu.

Kas sa tegeled mingi spordiga? Sa peaks kuskil võistelma. Issand, nendega teed või? Täiesti segane. Ei, ei, jah, vist küll. Mis see kuskil on, sellist kohta polegi, kus jagataks esikohti selle eest, et sa jõuad 5min midagi järjest  teha ja et sa jõuad seda teha suhteliselt suurte raskusega seal saalis, aga samas enda rasket keha üles vinnata ei jõua ja teises saalis on teised, poole väiksemad, kes jõuavad poole rohkem(nonii kirjanduslikult liialdades) ja selle eest jagatakse juba medaleid  . Aga mis on selle eesmärk. Mida see näitab. Seda, et ma olen teinud ühte asja liiga kaua, mille ainsaks märgatavaks tulemuseks on see, et mu käest küsitakse neid asju. Muud ei eriti midagi. Positiivne emotsioon ehk, vbl neelaks ammu väikseid valgeid komme kui seda ei teeks. Aga kõik see energia, kõik see aeg. Äkki annaks rakendada?  Äkki on see raisatud potensiaal. Aga mul ei ole praegu aega sellelemõelda, niigi olen raisanud väärtsuliku "arvutiaega" sellele tarbetule heietusele. Aega läks aga tulemust ei tulnud. Nagu kõikminu tegemised.