Esmaspäev, märts 26, 2018

Ma valetasin perearstile (juhilubade tervisetõendi kotroll) oma kaalu. Suuremaks. Aeg on rattalt maha tulla, kurnamisel ei ole sügavat mõtet (ütles ta otsusekindlalt ja siis kõndis kaks tundi öösel pungikontsertilt üksi koju, sest tanklas müüakse ka peale keskkööd shokolaadi jäätist). Kaldun jälle rajalt kõrvale. Ühesõnaga, arsti juures,  vererõhk ületab ülevalt vaevu kolmekohalise numbri künnise ja d-vitamiini on kasuahnete ravimifirmade normide järgi just nii vähe, et annaks mulle üht teist pähe määrida küll. Aga ma ei osta, sest talumehed sada aastat tagasi ka ei ostnud ja elasid talve üle ja jõudsid kevadel ikka põldu künda. Maaka veri, elab ja pulbitseb ka ilma, mis siis, et pea käib ringi.  Ühesõnaga kindlasti arst tahaks leida lahendust purgist. Mina ei viitsi, mul on rahast kahju.  Natuke on selline viimase vindi tunne, kumb enne alla annab, mina või talv.  Ilmavirin on tühi energiakulu, aga kui s**** saab see olla? Kui kaua veel?

Kõik on võimalik, sa saad ja saavutad täpselt seda mida sa tahad. Seda, kuhu sa oma energia paned. Mul on fookus lihtsalt vales kohas. Algas ju sellest, et uni ei tule ja kui ei maga, siis on õudne.
Kordame teooria üle. See on üks asi, mis peaks töötama. Kordamine.

Tegevusel on mõte siis kui
1)Seda on hirmsasti  vaja 2)See toob hirmsasti sisse 3)See hirmsasti meeldib.
Mis siis juhtub, kui sa seda praegu ei tee? Kas sa pärast tunned ennast paremini?
Tegutsemine vs produktiivsus.

Ma olen kaks kuud kirja pannud iga kulutuse.  Ma  hammastega kaevan peret vaesusesse. Hea töö.

Pühapäev, märts 18, 2018

Kui oled koos huntidega, sisi tuleb uluda.  Koon taeva poole. Ja juba nädalajagu on peas kummitanud - load up your guns and bring your friends

Et olid, sõbrad kaasas ja relvad laetud ja  tükil ajal polnud käinud ja ma lihtsalt enam ei tahagi eriti. Sest see läheb natuke ajaga mööda. Aga on mingid asjad, mis oleksid nagu raudkindlad. Sest sa oled sellega üleskasvanud ja sul on see oma seos ja kui tuleb see lugu, siis tulevad silme ette kaadrid. Mitte videost vaid oma elust.
Et oli olemas, tahe ja ootus ja vahepeal mul läks meel täitsa kurvaks sellepärast. Sest lavalt ei tulnud seda, kuigi pool tööd oli ju juba kellegi teise poolt tehtud, hitid olid ju olemas, vastuvõtjad olid olemas, anna ainult minna. Eks ma natuke peegeldasin seda kohe endale ka, et miks see vahel lihtsalt nii on, kuigi otsest põhjust ju ei ole.

Aga lõpuks, lõpuks vedas kuidagi kraavist välja. Lõpuks see ikkagi tuli, see väike latakas, mida ma nii ammu olen oodanud. Kuigi jaa, cobaini särgiga ja maani nahkmantliga teismelist enam ei ole ja weekendile läheks küll.



Hommikused selged mõtteterad, edaspidiseks. Ma olen viimasel ajal lugenud niipalju inspireerivaid self growth jms bullikat, et lausa halb hakkab. Aga,  töötavad. Asju pole mõtet teha lihtsalt sellepärast, et teha. Asju tuleb teha effektiivselt, puhata tuleb palju, tööta ja taastu. Kui teed, siis tee. Kusiganes sa oled, siis ole seal, kogu oma mõtete ja olemusega. See võib olla ebamugav, enamasti see peabki olema ebamugav, sest enamasti see on mingi töö. Aga see on väärt ära tegemisut, et teenida välja puhkust.
Ma peaksin ju teadma, sest trenniga see töötab 100%. Kui teed trenni, siis tee trenni, intensiivselt, rasket, lühidalt. Taastu, puhka. Kui teed tööd, siis tee tööd. Intensiivselt, keskendunult, lühidalt. Taastu, puhka. Kui oled lastega, siis kuula, mängi, vaata, päriselt. Kui oled kellegagi koos, siis suhtle ja ole kohal.
Minu jaoks on raske lasta lahti sellest kahetsusest - teed midagi ja samal ajal sa ei saa teha midagi muud. Vali, otsusta ja tee. Samal ajal tahta olla mujal, ajaraisk.

Ja päike on nii kõrgel ja kell 7 on nii valge ja kõik on nii hästi. Hirmus, aga hästi :)




Teisipäev, märts 13, 2018

Hommik, astume lasteaia väravast sisse.
Kassu:"Täna on nii lombine ilm".

Jah, enam paremini ei saa seda vist öelda :)

Esmaspäev, märts 12, 2018

Ma tahtsin eelmine nädal iga päev postitada. Sest siis oli see kontrast nii värske. See vahe, kuidas ma tundsin ennast enne ja kuidas nüüd. Aga ma ei leidnud ka päris õigeid sõnu ja hommikul hõiskamise kohta öeldakse ju teadagi mida. Aga ma tahtsin, enne kui see muutub tavaliseks. Et mul jääks see vahe meelde.

Eufooria vaheldumisi kerge hirmuga, aga hea on tahta jälle asju. Asi on ju lihtne, ma olen tegelikult laisk. Ma olin natukene väsinud, väsinud toimetamisest, et välja teenida õigust puhata, sest ma tunnen, et mul ei olnud seda.  Aga tahaks, tahta puhata ja mängida ja olla.  Tahta kodus olla, tahta, ühega batuudil põrgata, tahta trenni teha, et saada energiat, mitte rihmaks, tahta mõelda ja tahta teist kuulata ja tahta laupäeval välja minna. Sest ma olen selle välja teeninud, sest sellel on mingi mõte. Ja nii vähe oli tegelikult vaja. Aga seda vähest ei saanud ka kuidagi teeselda, see lihtsalt pidi ise juhtuma.

Ja ma leian puhast kulda, minuteid, tunde, ja seda ainult sellepärast, et aeg on edasi läinud. Ükspäev üks praadis endale ise muna ja teine pani ennast ise riidesse. Aeg, minutid, minule. Oooo, ja ma kavatsen lapstööjõudu kasutama hakata. Asi hakkab pöörduma, mitte ei kulu vaid tuleb juurde.

Reede, märts 02, 2018

Relatiivsusteooria. Vaatad hommikuhämaruses termomeetrit, ainult -10, nii soe! Ja valge. Kohe teeb paar kilti äratuseks.

Neljapäev, märts 01, 2018

Häda ja viletsus selle külmaga. Näha on, et hakatakse otsima asendustegevusi. Odavam oleks lihtsalt magada või telekat vaadata või raamatuid lugeda. Aga ei, ikka on vaja pahtlilabidaga vehkida :)

Lootus, lootus ja valgus on see, mida meil on vaja. Sa raisk võid puhuda kümme meetrit sekundis ja olla topelt samapalju alla nulli, ent päike on ere ja päike on kõrgel ja kalendrist sai rebida veel ühe lehe. Ma tegelikult ei ootagi ülemäära seda kevadet. Sellel, mis praegu on, on ju oma võlu. Kevadeid ma alati kardan.