Ma tahtsin eelmine nädal iga päev postitada. Sest siis oli see kontrast nii värske. See vahe, kuidas ma tundsin ennast enne ja kuidas nüüd. Aga ma ei leidnud ka päris õigeid sõnu ja hommikul hõiskamise kohta öeldakse ju teadagi mida. Aga ma tahtsin, enne kui see muutub tavaliseks. Et mul jääks see vahe meelde.

Eufooria vaheldumisi kerge hirmuga, aga hea on tahta jälle asju. Asi on ju lihtne, ma olen tegelikult laisk. Ma olin natukene väsinud, väsinud toimetamisest, et välja teenida õigust puhata, sest ma tunnen, et mul ei olnud seda.  Aga tahaks, tahta puhata ja mängida ja olla.  Tahta kodus olla, tahta, ühega batuudil põrgata, tahta trenni teha, et saada energiat, mitte rihmaks, tahta mõelda ja tahta teist kuulata ja tahta laupäeval välja minna. Sest ma olen selle välja teeninud, sest sellel on mingi mõte. Ja nii vähe oli tegelikult vaja. Aga seda vähest ei saanud ka kuidagi teeselda, see lihtsalt pidi ise juhtuma.

Ja ma leian puhast kulda, minuteid, tunde, ja seda ainult sellepärast, et aeg on edasi läinud. Ükspäev üks praadis endale ise muna ja teine pani ennast ise riidesse. Aeg, minutid, minule. Oooo, ja ma kavatsen lapstööjõudu kasutama hakata. Asi hakkab pöörduma, mitte ei kulu vaid tuleb juurde.