Ma valetasin perearstile (juhilubade tervisetõendi kotroll) oma kaalu. Suuremaks. Aeg on rattalt maha tulla, kurnamisel ei ole sügavat mõtet (ütles ta otsusekindlalt ja siis kõndis kaks tundi öösel pungikontsertilt üksi koju, sest tanklas müüakse ka peale keskkööd shokolaadi jäätist). Kaldun jälle rajalt kõrvale. Ühesõnaga, arsti juures,  vererõhk ületab ülevalt vaevu kolmekohalise numbri künnise ja d-vitamiini on kasuahnete ravimifirmade normide järgi just nii vähe, et annaks mulle üht teist pähe määrida küll. Aga ma ei osta, sest talumehed sada aastat tagasi ka ei ostnud ja elasid talve üle ja jõudsid kevadel ikka põldu künda. Maaka veri, elab ja pulbitseb ka ilma, mis siis, et pea käib ringi.  Ühesõnaga kindlasti arst tahaks leida lahendust purgist. Mina ei viitsi, mul on rahast kahju.  Natuke on selline viimase vindi tunne, kumb enne alla annab, mina või talv.  Ilmavirin on tühi energiakulu, aga kui s**** saab see olla? Kui kaua veel?

Kõik on võimalik, sa saad ja saavutad täpselt seda mida sa tahad. Seda, kuhu sa oma energia paned. Mul on fookus lihtsalt vales kohas. Algas ju sellest, et uni ei tule ja kui ei maga, siis on õudne.
Kordame teooria üle. See on üks asi, mis peaks töötama. Kordamine.

Tegevusel on mõte siis kui
1)Seda on hirmsasti  vaja 2)See toob hirmsasti sisse 3)See hirmsasti meeldib.
Mis siis juhtub, kui sa seda praegu ei tee? Kas sa pärast tunned ennast paremini?
Tegutsemine vs produktiivsus.

Ma olen kaks kuud kirja pannud iga kulutuse.  Ma  hammastega kaevan peret vaesusesse. Hea töö.