Reede, aprill 25, 2014

Et inimesel pole ka muud teha kui hädaldada. Liiga palju vaba aega on. Selle asemel, et hetke nautida, sest hetked - need ei kesta igavesti.  Aga no nii palju on, et lausa piinlik on nende ees, kellel seda pole. Aeg endale ei tundugi nii ahvatlev kui see kestab terve päeva. Mis seadus see selline on ja kes see hull selle välja mõtles,  mis keelab tööd teha või õigemini palka saada?  Aga tegelikult ongi hea, ega ma enne ei saanudki aru, et tööstress oli. Aga oli, päris suur oli.
Huvitav kas rahaga oleks ka nii, et kui oleks niipalju, et ei jaksaks maha laristada, siis see oleks pigem tüütu. Et siis ei oleks päeva kõrghetk, see kui saad kaltsukast 4 normaalset asja, maksad 2 eurosega ja saad tagasi ka veel.

Minu egotsentrilise heietuse vahele võiks mainida ka, et ilmad on ilusad ja töö käib. Seda siis, kui nendel, kellel pole päev otsa aega niisama olla, on mingi vaba aeg. Väliköögis saab nüüd käsi pesta ja raadiot saab kuulata nii, et pikendusjuhe ei lookle keset hoovi. Maja ees on vundamendil ilus kate. Ja terrassi ehitus on alanud.

Üldiselt ma võiks sünnitama minna.  Noh, et elu oleks põnevam või nii.

Esmaspäev, aprill 21, 2014

Tunne, nagu oleks suvepuhkus. Mõningate takistustega.  Avastasin, et saan juba tenkud päris hästi jalga ja ei togita kah enam otse ribidesse. Nii võiks ju täitsa isegi olla veel. Sest hea rahulik on ja sellega harjub üllatavalt kiiresti. Isegi see näriv hääl on sumbunud, ma ei kuule enam, kuidas ta käsib mul teha midagi suure plaani heaks.

Esmaspäev, aprill 07, 2014

Mul hakkab kõik meelde tulema. Näiteks see, et tundub väga oluline igapäev põrandaid pesta. Samas on see nii tähtsusetu ja ajuvaba, no milleks ometi seda tegema peaks. Tegelikult peaks need põrandad hoopis ära vahetama. Aga kummardamine ei ole praegu mingi naljaasi, seega ma vist jätan selle plaani katki. Mitte, et  see plaan üldse kunagi oleks sisaldanud seda, et mina seda vahetamist teen.   Dekreet algas nädal tagasi, sisuliselt  läks nagu alati ja algas nädala lõpus, aga muidu olekski liiga palju. Kuidagi uskumatult vabastav tunne on, kui ei ole midagi pooleli, kui oled niisama ja ei tunne süüd, et ei tee midagi kasulikku või kasumlikku selle ajaga. Tegelikult tunnen süüd küll, aga mitte enam enda ees. Et pühapäev hakkabki nii, et ei tee mitte midagi. Peale söömise. Ja esmaspäev ka.

Soovidega tuleb ka ettevaatlik olla. Keegi pani pooled kanad pihta. Või mis pihta panemine see ikka on, kui nad ise lõvi lõugade vahele ronivad. Ja välja ei oska ronida. Terve karjaga.  Asi on selles, et see kukk on  lihtsalt nii loll. Mehed noh.  Ja mul on tegelikult śalaja hea meel ja vbl tuli see vabanemise tunne hoopis sealt. Ise muidugi oli vaja enda elu raskeks teha ja mõelda, aga ju ma lihtsalt ei oska teisiti. See ei ole 15 min päevas, see on terve päev mõtlemist. Ülemõtlemist.  Ja enam seda ei ole.

Laps oskab rattaga sõita, pidurdada ainult ei oska. Ta enne sõidab kraavi, hüppab hoo pealt maha, kukub niisama või sõidab kuskile otsa, aga jumala eest, ei pidurda. Sest ei tule meelde. Ujuda peaaegu oskab. Kirjutada, lugeda, arvutada - ikka paneb veel imestama.

Uudiseid ei loe, sest ei taha. Ei taha teada midagi. Sest see on lihtsalt nii ajuvaba kõik.

Elu on üldse kummaline. Kusagil kellegi teise elu tundub alati parem. Vaatad  ja kadestad. Aga seda teistpoolt  ei tea või ei pane tähele ja vaatad sellest lihtsalt mööda. Sest seda  ei tahaks. See rikuks selle ilusa osa ära. Ja niimoodi koos sa seda ka ei taha. Siis äkki ongi hea, et on nii nagu on. Liiga filosoofiline. Lähen teen parem midagi ebavajalikku. Põrandad on ju jälle mustad.