kahe halva vahel on raske valida, kumb teeb vähem kahju. Valid ühe, läheb kuidas läheb ja lohutad, et teine oleks veel hullem olnud.

Kuidas kahe hea vahel valida?  Äkki teine oleks ikka parem olnud.

EV 100, Kassu 38.5, öö -21.5. Et elu tegi jälle 1:0. Ei mingit paraadi, tanke ega pealinna pidu. Ainult kasukat kümnele. Homme poodi kilu ja tordi järgi ehk ikka saab.

Aga me ei heitu. Käisime selle tervega saluuti vaatamas, külm ja karge ja sätendavalt lumine, täpselt selline nagu peab. Ja on ikka meeleolu peal, tõmbas suu kõrvuni kui nägin, et alevi kraana otsa oli lipp tõmmatud. Noh, et ei lähe nii nagu planeeritud, aga  jälle suhtumine ja värk. ja siis meenus veel midagi ja see oli ka omamoodi tore. Sest oli külm ja pime ja süda oli soe.

Peab vist suurema termostassi ostma.

Ma vihkan keeglit. Aga "lähme jälle sinna kus need kõvad pallid on". No lähme lähme jah. Selline see elu ju on.

Ei ole vaimu peal, rääkida ei saa ja trükkida ei viitsi. Ometi oli ju 3 päeva järjest sünnipäeva.  Ja vaata või proovi kuidas tahad, see pühapäev läheb "raisku" niiehknii. Kui kelgutamist, suusatamist ja hüvat leili saab niimoodi nimetada.

Kogunes hingele küll, nii üht kui teist.  Ma ei ole vist niipalju kooki ka mitte kunagi söönud, külm talv tuleb, vana indiaani tarkus, valge peenikeste kätega naine sööb palju kooki. Ega lapse suu ei valeta, ma küll näen meeletut vaeva, et oleks vastupidi, aga miskipärast on niimoodi välja kukkunud.

Põrkamine oli päris tore. Ma ei teagi kellele see rohkem meeldis kas mulle või lastele. Ja et ma olla tore.  Ma olin nii üllatunud, et kohe oh, mis nüüd mina. Õnneks ikka toodi maale tagasi, ega nad ei tunne ju sind jah, ütlesid need, kes tunnevad. Jah, aga korraks oleks ikka olnud tore mõelda ja tore olla.


Ma olen nädala olnud hääletu. Ma omaarust ei räägi üldse palju, mulle ei meeldigi tegelikult rääkida  ja reaalselt vaja on mul kõvasti ja arusaadavalt rääkida paar korda nädalas. Ja see on õudne kui raske on olla kui rääkida ei saa. Ega sa pilguga ikka ei suuna siin koduses kaoses ka mitte midagi.


Ma mõtlesin ühte asja, üks registreerimisleht oli mitu päeva lahti. Täidetud. Ja ma ei tahtnud seda ära saata, sest ma ei tea ju ise ka  mida ma tahan eksole. Aga kui ma lõpuks saatmise nuppu vajutasin oli natukene hilja, polnud enam ruumi. Ja mul hakkas kahju. Oleks enne teadnud, oleks lihtne olnud.

Ma vist teen reaalselt selle harjutuse läbi. Paberile, must valgelt, kuidas võiks olla  10a pärast. Eh, kui ma vaid teaks.  Et siis suunata ennast, energiat, tegusid. Tühja lahmimine ei anna enam midagi. Lihtsalt õhtuks väsinud ei ole enam eesmärk. Tahaks midagi paremat, kui peenikesi käsi.

See on paras iroonia jälle, et ma tahtsin kirjutada nii nagu oli. Et hääl on ära, aga trenni oleks vaja anda ja neljapäev oli K esimene sünnipäev ja reedel oli ema sünnipäev ja laupäeval oli K sünnipäev vol 2, millest võiks aga ei peaks lähemalt rääkima ja pühapäev oli tore kelgupäev. Kui ükskord minema sai. Aga välja tuli jälle paras mõista-mõista. Sest, hingelt tahaks ära, aga pilt ja nimi on liiga selge.  Et siis tuleb ümbernurga veeretada. Või lukku panna. Elu ju õpetas alles.  K ja lukustamata päevikuga juhtum, pärast pisaraid palju.  Õnneks kuivasid kiiresti.

Ei, lapsed on toredad. Et siis on põhjust minna. Enda pärast ju ei läheks. Aga kui kohal oled, siis mõtled kui lihtne oleks, kui oleks ainult täiskasvanud. Kui kiiresti igale poole jõuaks ja kui palju igasugu kohti oleks kuhu saaks üldse minna. Oleks teistmoodi, aga seekord oli niimoodi ja oli lihtsalt tore. Sest oligi nii, lastemoodi ja mida rohkem neid on, seda lihtsam mõnes mõttes on.

 Teine päev läks vähe untsu. Üks lasi köhakraanid niimoodi valla, et igasugu flashbackid ja õudusunenäod kõritursetest ja kuude viisi kestvatest oksendamisteni läkastamistest, võtsid ära igasuguse isu talverõõme proovida. Ei uisutanud, ei kelgutanud, tuiasin kaubakeskuses(süümepiinu ei tekitanud, endale midagi ei vaadanud ja plikale sai peoriided, seega win-win) ja lapsed said ronida ja möllata samal ajal. Mitte et selleks peaks üldse kuhugile minema eksole.


Ainult  kui eurid kokku lüüa, siis hakkab natukene paha. Sellepärast ma   kakaod ei ostnudki aga endale kohvi ostsin. Kaks korda. Häbi oli, aga lohutasin ennast sellega, et minu poolest oleks võinud üldse koju jääda. Rottimise kõrgtase niikuinii. Ikka ju loodad, et äkki jääb natukene õlist praekartulit üle ka sest ühe snitsli eest saaks juba terve kana.

Suhtumine on nr1. Kui välist olukorda ei saa muuta, siis oleneb lihtsalt kust poolt asjale peale vaadata.

Situatsioon1. Külm ja niiske ja aeg ajalt peksab vihma ka veel näkku. Ja sa oled siin juba mitu tundi olnud ja mitu tundi on veel ees ja see on raske ja vastik ja KÕIK teised teevad laupäeval midagi toredat, mitte ei nühi metsas puid teha. Lapsed vinguvad, sest noh, kõik see ülal kirja pandud. Karolini pilgust võib välja lugeda kõike- tuld ja tõrva ja süüdistusi ja kogu see raskus ja põlgust teemal "kui mina laps olin, siis me .....ja kui veel vanaema laps oli siis.... ". Absoluutselt on ju võimalik, et asjas pole kübetki head. Kõigil on paha ja kõik näitavad seda välja. Aga enda pärast poleks seda otsinudki, aga peab ju olema eeskuju.

Situatsioon2.  Värske õhk ja metsa lõhn. Kerge füüsiline töö, natukene liigutamist, teeb kehale head, teeb meelele head, mõnusa kõhutäie ja  kuuma leili ootus.  Mõttemängud - mõtle üks asi, küsi küsimusi,  kvaliteetaeg ehedal kujul või heietamine teemal "kuidas vanasti rohelise muru ajal" Või oleme ausad - koolivaheajal sai oksi veetud nii et halb oli seest ja halb oli väljast,    terve nädala  lõkkekartulit,  suitsust läbi imbunud juuksed ja ei oodanud midagi muud kui millal see ometi lõpeb. Praegu ongi ju lihtne,  pool on ju juba tehtud, ei rohkemgi veel.  Kes töötab, see järgmine nädal laseb torust liugu. Ja sööb piiramatut hommikusöök ja teeb tüki tühja tööd välismaa jõusaalis. On ikka mille nimel elada. Arvutasin kokku ka. Et tuusiku perele saab  küll selle eest kui lahmida need pakud ise pooleks versus keegi toob kellegi teise lahmitud halud ja kallutab hoovi. Õhtuks oled väsinud ja rahul ja sada miljon raha säästetud ja üldse on õnn õuel.

Situatsioonid toimuvad täpselt samal ajal, samas kohas, samade inimestega aga erinevates mõttemaailmades.

Veel samas liinis.

Hommikul on varem valge, õhtul on kauem valge. Eile paistis korraks päike, KÕIK tundus hoobilt parem. Ma märkasin seda päevake varem, eile märkas seda ka Kassu. "Emme, linnud laulavad". Laulavad jah. Ja see tähendab ainult üht :)