Ei, lapsed on toredad. Et siis on põhjust minna. Enda pärast ju ei läheks. Aga kui kohal oled, siis mõtled kui lihtne oleks, kui oleks ainult täiskasvanud. Kui kiiresti igale poole jõuaks ja kui palju igasugu kohti oleks kuhu saaks üldse minna. Oleks teistmoodi, aga seekord oli niimoodi ja oli lihtsalt tore. Sest oligi nii, lastemoodi ja mida rohkem neid on, seda lihtsam mõnes mõttes on.

 Teine päev läks vähe untsu. Üks lasi köhakraanid niimoodi valla, et igasugu flashbackid ja õudusunenäod kõritursetest ja kuude viisi kestvatest oksendamisteni läkastamistest, võtsid ära igasuguse isu talverõõme proovida. Ei uisutanud, ei kelgutanud, tuiasin kaubakeskuses(süümepiinu ei tekitanud, endale midagi ei vaadanud ja plikale sai peoriided, seega win-win) ja lapsed said ronida ja möllata samal ajal. Mitte et selleks peaks üldse kuhugile minema eksole.


Ainult  kui eurid kokku lüüa, siis hakkab natukene paha. Sellepärast ma   kakaod ei ostnudki aga endale kohvi ostsin. Kaks korda. Häbi oli, aga lohutasin ennast sellega, et minu poolest oleks võinud üldse koju jääda. Rottimise kõrgtase niikuinii. Ikka ju loodad, et äkki jääb natukene õlist praekartulit üle ka sest ühe snitsli eest saaks juba terve kana.