Esmaspäev, mai 14, 2018

Ma ei ole lilli istutanud. Sest ma ei viitsi. Istutada ja kasta, vaadata viitsiks küll. Pisiasjad, pole vaja kuhjata. Jätta parem  ruumi ja aega.

Ma koguaeg uskusin, et ei tohi alla anda. Igal pool taotakse nagu rauda. Ära anna alla. Aga see on ka suhtumise küsimus. Alla andmisel ja edasi liikumisel on vahe sees. Suur vahe, päästev vahe. 6päkiga tuleb muidugi jumalaga jätta, lehvitan rõõmuga. Ei saa just öelda, et oli meeldiv, loodetavasti kohtume veel. Kuidagi hea on. Vist et on soe ja valge ja tühja mul kõigest sellest eksole.


Emadepäev, möödus nii nagu juba kolmandat aastat vist. Varavalges platsi, päiksekuumas näpud turbas ja õhtul soojal terrassil külm shampus peale seda kolmandat tööpäeva. Söök tehti, laud kaeti ja koristati ja issand kui hea see oli. Karolin ütles, et emadepäeval ei pea tööd tegema, aga just sellepärast pidigi, et oli emadepäev. Sest igaühel on ju oma ema.

 Ma sain kaks kõige paremat kingitust.

Karolin tegi mulle kaardi ja kupongi lubadusega rattaga sõitma viia mind. Jah, ta ikka tunneb  mind. Ja see meie asi, see kolm pigistust, kui öelda ei saa, aga tahaks :). Palju pigistusi. Lisaks oli vaas nurmenukke täis, ma kuivatan need ära ja pimedal ja külmal talvel me leotame need kuumas vees ning meenutame seda maikuud, kus oli nii soe, et päev otsa võis trussade väel vihmuti alt läbi joosta.

Kaspari ja minu "eurovisiooni - sauna" pidu eelneval õhtul oli arusaadavatel põhjustel veidi lühem kui teistel. Kui kodupoole läksime pani ta oma pisikesed peenikesed käed mulle ümber kaela ja ütles, et tahab täna minu kaisus magada. 
 Mina: "Jah, teeme nii, aga mine too oma toast siis tekk endale"
 Kassu:"Ei, ma tahan sulle hääästi lähedale tulla". Pisarakiskuja.  Öösel lõi muidugi jalgpalluri hing temas välja ja sai nii ribidevahele kui pähe hoope. Aga tühja sellest.

Noh, mida veel eksole.

Kolmapäev, mai 02, 2018

Seekord oligi teistmoodi natukene, sest ma ei otsinud midagi. Ei ole mingi lõputu ekskursioon ja reis ja sa pead seda kõike nägema. See oli puhkus. See oli rand ja segu seitse ja oliivid keset päeva, lihtsalt teise linna, lihtsalt teine promenaad ja jäine frappe ja lapsed purskkaevus ja mitte midagi muud. Nii hea, et keegi ei tulnud kaasa, sest ma ikka ei saanud lahti sellest, et kuidas siis nii, et midagi ei vaata. Sõitsime pruunide siltide järgi ühte külakesse, käisime muuseumi uksel ja mina olin see, kes ütles, et ei lähe. Sest need kivid on igal pool ühesugused. Aga ei saa öelda, et midagi ei näinud, vastupidi. Helesinine meri ja valge kivikalju ja mustad kivikamakad ja niipalju  lutsukive, ainult lutsukive. Adrenaliini laks, sest kõige hullem mägitee on vaja ära proovida ja kõige hullem liutoru on vaja ära proovida. Eeslid jalutasid ise teepeal vastu ja mahajäetud istandusest sai oma käega korjatud banaani maitsta. Ja mitu päeva oli aega. Mitte mingit plaani ja mitu päeva. See tunne oli nii hea. Ja võis naerda, laialt ja kõvasti ja polnud mingit muret.

Pruunid ja ilusad ja õnnelikud ja väsinud lapsed. Ennast piltidelt vaadates on natukene kahju.

Ja nii halba hommikusööki pole kunagi olnud ja see oli suurepärane, sest kui pole, siis ei saa ja siis pärast ei pea. Tankima ja kulutama.

Ja jälle uus tase selles, nagu rusikaga näkku, ma pean vist selle plaastri ikkagi maha tõmbama, niipalju elu ja rõõmu jääb sellepärast olemata. 2 aastat olen ära raisanud.

Oleks ju küll kirja panna, eluõppetunde jälle.  Aga eriti ei viitsi. Ja see see ongi, et võiks, aga ei pea. Ja aeg käib teistpidi, sest neid tavapäraseid kulutajaid ei ole, aga ikka ei mõista enne kui on natukene hilja. Mõtled küll, et seekord oled targem, aga mingi ilmutus peab ikka ära käima. Vabanemine, lihtsalt vabanemine sellest deemonist, enda loodud ka veel. Kõrgharidusega ja nii loll eksole. Hea on olla kui pole lõputut nälga ja piiranguid. Sest niikuinii ri saa ja ei ole. Nii vist tavalised inimesed ennast tunnevadki, pole koguseg tangi ja kuluta rezhiimil ja see ongi puurist välja saamine.

Kõht on põlenud, järelikult on korras puhkus.
Näed jälle valesti elatud elu, milleks eksole. Õnn on ikka teisel pool

Teisipäev, mai 01, 2018

Õppisin. Istuma, astuma, vaatama ja  olema, sööma, jooma, rannatoolis lebotama, minimalistlikult shoppama, maksimalistlikult mitte senti saagima,  ma võin osta kohvi ja jäätist ja neid süüa ja juua ja ma võin õhtul ka sõõgi tellida ja seda süüa,  aeglaselt jooksma aka LISS over HIIT, vasakul pool sõitma, ei mingit õnne pruunides siltides, sest ei huvita, take it iisi ja kui see pole tähtis, siis midagi ei juhtu. Ma ei arvanud, et mul on peas probleem, aga kui olukord sunnib normaalsete inimeste järgi joonduma, siis saad vahest aru küll. Patareid laetud, puhkuse samm on sees ja see kindlasti läheb mõõda niikui siit lennukist astun ja argipäev ja vaev peale lajatab.