Seekord oligi teistmoodi natukene, sest ma ei otsinud midagi. Ei ole mingi lõputu ekskursioon ja reis ja sa pead seda kõike nägema. See oli puhkus. See oli rand ja segu seitse ja oliivid keset päeva, lihtsalt teise linna, lihtsalt teine promenaad ja jäine frappe ja lapsed purskkaevus ja mitte midagi muud. Nii hea, et keegi ei tulnud kaasa, sest ma ikka ei saanud lahti sellest, et kuidas siis nii, et midagi ei vaata. Sõitsime pruunide siltide järgi ühte külakesse, käisime muuseumi uksel ja mina olin see, kes ütles, et ei lähe. Sest need kivid on igal pool ühesugused. Aga ei saa öelda, et midagi ei näinud, vastupidi. Helesinine meri ja valge kivikalju ja mustad kivikamakad ja niipalju  lutsukive, ainult lutsukive. Adrenaliini laks, sest kõige hullem mägitee on vaja ära proovida ja kõige hullem liutoru on vaja ära proovida. Eeslid jalutasid ise teepeal vastu ja mahajäetud istandusest sai oma käega korjatud banaani maitsta. Ja mitu päeva oli aega. Mitte mingit plaani ja mitu päeva. See tunne oli nii hea. Ja võis naerda, laialt ja kõvasti ja polnud mingit muret.

Pruunid ja ilusad ja õnnelikud ja väsinud lapsed. Ennast piltidelt vaadates on natukene kahju.

Ja nii halba hommikusööki pole kunagi olnud ja see oli suurepärane, sest kui pole, siis ei saa ja siis pärast ei pea. Tankima ja kulutama.

Ja jälle uus tase selles, nagu rusikaga näkku, ma pean vist selle plaastri ikkagi maha tõmbama, niipalju elu ja rõõmu jääb sellepärast olemata. 2 aastat olen ära raisanud.