Käisin jõululaupäeva hommikul koertega metsas, puud olid lumised ja see kõik oli alles värske ja uus. Hinge võttis hardaks, ootusärevus oli sees. Kodus oli laud kaetud, praad küpses ahjus, kuusk säras tuledes. Taldrikuid tuli panna vähem, vähem kui tavaliselt, vähem kui juba nii palju aastaid on olnud. Ja mitte ainult üks vähem. See teeb kurvaks, elu oma loomulikusega, oma paratamatusega lööb hetkeks jalad alt. Aga kui meenutada jääb ainult head, kui kahetseda jääb vähe, kui ainult seda mis alati, nagu kõigil vist. Et äkki oleks võinud....sagedamini, rohkem, olla ja näha. Aga nii see kord juba on. On olnud ja on edaspidi. Aga laud oli ikka kaetud. Ja ootus oli hinges, et nad tulevad. Need inimesed. Ja terve tuba saab neid täis. Ja juttu on jälle niipalju, et ei jõua ära kuulata. Ja vastu vaielda. Vähemalt ei ole vaikus. Ma loodan, et kunagi ei ole lihtsalt vaikust, sest see on kõrvulukustav.
Nüüd on nädal möödas. Ja jälle ma käisin metsas. Lumi lörtsus saapa all. Raske oli kõndida, päike loojus ja liiga soe oli. Hommikul ehitatud lumekindlus on vajunud väiksemaks, õnneks lipp veel lehvis. Ei tea kas peab järgmise aastani vastu. Lumekuulid, suusarajad ja kelgujäljed olid hoopis ära kadunud. Aga oli vahva. See on alles.
Uusaasta lubadused, vana aasta kokkuvõtted - ah liiga tüüpiline, liiga tavaline. Läheb edasi, sest kõik on ju suurepärane. Aitab vast sellest emotsemisest, reaalselt on asi nii - titt, see kasvab liiga kiiresti. Juba on tal jalad all, tudisevad, värisevad, aga kes kord püsti on tõusnud, ei lepi enam kõhuli olemisega. Kukub ja tõuseb jälle. Öösel ärkab tihti, aga ma olen teinud rahu sellega. Kui nii siis nii, kõige olulisem on öösel magada, kes magab, suudab ka päevaga toime tulla ja mitte toimetulevaga pole jälle midagi peale hakata, ei kellegil. Kõik laheneb iseenesest. Ja kasvab niikuinii liiga kiiresti. Seda ma juba kirjutasin jah? Eks ta armas ole ju ka, kui kaisus nohiseb. Või jalaga mind näkku tambib ja juustest tirib. Aga ma kannatan ära, sest emad ju teevad nii. Ja on veel õnnelikud ka.
Igast päevast tahaks kirjutada, niipalju tahaks mäletada ja meelde jätta....aga päriselt ei ole aega. Praegu juhtumisi on, sest kõik teised magavad ja mina ei maga keset päeva. Ja mis ma siin ikka vana aasta viimasel päevl enam rapsin, asjad pakkisin kaasa, silmad värvisin ära ja porgandikangid lõikusin valmis. Paras aeg heietada. Enda ümber näen läbu, põrand on värvine, külmkapp on keset tuba, tugitoolid on esikus, toru otsad turritavad seinast....Aga see kõik saab varsti korda.Ja siis on parem, parem kui varem.