Pühapäev, mai 08, 2011

Vahepeal läksin lolliks - tekkis mingi eriline kihk, hakkasin endale kasvuhoonet tahtma. Võibolla oli asi selles, et vaatasin, kuidas Karolin kirss-tomateid neelas ning mõttes liitsin lahutasin eurosid, või hoopis kuidas mu topsis kasvatatud till ei ole ikka päris see või võibolla on see lihtaslt minu maatõugu veres. Aga hingelt olles realist ja teades, kuidas mul keset kuuma päikselist suve lilled pottides-kastides närbunud olemisega paistavad, loobusin hetkel suuri investeeringuid nõudvast klaas- versus odavast koledast kile-kasvuhoonest ning kaevasin meile hoopis peenra. See on meie esimene ja ma olen selle üle väga uhke. Mõttes mõlguvad lisaks tillile ja tomatile, magusad ja mahlased herned ning mingisugused maitsetaimed, millest ma veel väga palju ei tea. Majas elaval inimesele ei ole peenra tegemine teab mis luksus või erisus, aga arvestades seda, et mul on enam-vähem kõik, mis eestimaa suves kasvatada saab, 50-meetrise jalutuskäigu kaugusel, siis ma olen teinud ennastületava lükke oma peenramajandusega. Tulevad meelde helged hetked lapsepõlvest, kus vanemate kõrval sai pandud esimene vagu kapsast ja kurki ning teenitud suve taskuraha...Ma olen igatahes elevil. Teisest küljest oli mul natuke igav ka - kuigi ei ole midagi paremat ajaveetmisest oma tarmuka kahesega, siis ühelt maalt kühvilga liiva tõstmine ning "kõasti-kõasti" kiigel hoo lükkamine ammendavad ennast :P


Ehitada pole midagi. Ei saa, ei taha, ei viitsi. Ostsime terrassi seina värvi - kaks nädalat tagasi. Seisab potis. Samas nagu igav ei ole. Isegi talevpuud pole veel päris valmis. Tont seda teab, mille peale see aeg kulub. Ma ise olen muidugi ülirahul oma 4-5x nädalas jooksmise rezhiimile - aga see võtab ainult 1h tund varast hommiku- või õhtu tundi ning ei sega ülejäänud elu absoluutselt.


PS: Karolin on köhinud veebruruari keskpaigast saadik, vahepeal läks paremaks, saatsin lasteaaeda, sest niikuinii on seal tatiseid. 2-3 päeva käis jäi uuesti nohusse ja nii 3x järjest. Aprillis ei käinud ühtegi päeva, lastearst on määranud nii astma kui mingisugusr hormoonravi ja ma olin täiesti hullunud juba. Esiteks muidugi sellepärast, et ma ise ei kujutaks ette, kuidas mul enesetunne oleks, kui mul oleks 3 kuud järjest köha... 3 KUUD!??!???!? Praegu lootust juba on, tunudb, et lõpuks hakkame sellest lõputust masendavast köhast jagu saama. Panustan päikesele ja värsekele õhule. Järgmine nädal saab isegi äkki lasteaeda....








Päevavargad...



Ajutine väliköögi lahendus. Arvestades maksumust ja seda, et tänane liha maitses ülihää, oleme lõppkokkuvõttes väga rahul :D