Teisipäev, veebruar 17, 2009

Väike Karolin

12. veebruari viimasel tunnil sündis meie perre väike Karolin - 51cm ja 3230g



Ma olen alati arvanud, et vastsündinud on üsna koledad - punased ja ketendavad ning pead on neil ka imelikud, nunnuks lähevad tited umbes kuu vanuselt. See arvamus on nüüd küll muutunud - pole ilusamat ja armsamat olendit kui oma laps, teda võib lõpmatuseni imetleda. Ja ilmselt mu arvamus muutub veel umbes tuhandes asjas - ma muutun täpselt selliseks, kelleks saada ei tahtnud. Ilmselt hakkan ma ainult ja ainult oma titest rääkima ja lalisema pudi keeles ning kogu mu maailm keerleb ümber ühe pisikese inimese. Ja ma olen sellega väga rahul :)

Esmaspäev, veebruar 16, 2009

Väikese Karolini tulemine - the raw version

Väike Karolin tegi meile suuremat sorti üllatuse ja tuli oodatust veidi varem.

11. veebr hommikul käisin veel ämmaka vastuvõtul ning miski ei viidanud sellele, et nii peagi midagi toimuma hakkaks - pea oli fikseerumata ning mingitest libavaludest vms polnud jälgegi. Õhtul veel halasin, et mu umbes nädal kestnud 'raseduse nautimise' faas hakkab lõpule jõudma. See faas seisnes selles, et hommikul tegin natuke tööd ja siis jalutasin ringi, käisin ujumas või kolasin poodides. See hakkas ära tüütama ning umbes nädalast täiesti piisas. Õhtul 11 paiku siis täiesti ootamatult olid korraga veed lahti ja hämming suur. Kuna sellist asja pole olemas nagu liba veed siis oli minek nii või naa. Koju ootama valusid ei jäänud, sest kuna pea fikseerumata, siis tahtsin suht kohe kontrolli minna. Kuidagi imelik oli see minek - ma polnud isegi mõelnud väga, mida sinna kuulsasse haigla kotti pakitakse. Haiglasse võeti mind sisse, Tarmo saadeti koju, sest nii pea veel midagi juhtuma ei paistnud hakkavat. Mingi aja pärast hakkasid 10 min tagant valud käima - mitte väga hullud, aga piisavad selleks, et magada ei saaks. Kuni 12.00 järgmisel päeval oli sama seis ja ei mingit edenemist. Sain mingit kiirendavat tabletti, mis kahjuks väga ei mõjunud. Kella viie paiku mõõdeti avatust 1,5 cm ja pandi tilguti jooksma. Lapse südame löögid olid juba kuidagi hüplikuks muutunud ning seepärast toodi tavalise ktg aparaadi asemel mingi eriline kaadervärk kohale ning aheldati lugematute anduritega mind voodi külge. Kell kaheksa oli kogu selle jandi peale avanendu 4 cm ning masendus koos väsimusega hakkas peale tikkuma. Need andurid nihkusid ka iga väiksema liigutuse peale paigast. Suht vaevaline oli olla, kui liikuda ei saanud, õnneks hakkasid valud juba tugevamaks ja tihedamaks muutuma. Aga kuna aparaat näitas seda mida ise tahtis, siis lohutati, et hommikuks saab ehk ikka lapse kätte. Mismõttes hommikuks, ma ei jõudnud enam siiski õieti üleval olla. Eriti masendav oli, et 9-10 vahel hakkas keegi kõrval sünnitama ning tal olid juba päris tükk aega tagasi valud poole ja minutilsed olnud. Mina oma 3-4 min vahedega pidin selle järgi ikka väga kaua veel kannatama ja mul oli jube valus ja väsinud olla, kui keegi oleks tol hetkel keisrit pakkunud ma oleks ikka kahe käega poolt olnud - kõige hullem oli see, et hullem oli veel ees ja ma pidin selle ajani vastu kuidagi pidama. Arst pidi tulema pool üksteist avatust vaatama, senise tempo järgi oli arvata kuskil max 6 cm. Vaatasin veel kella, et kohe saab 11 aga arsti ei kuskil. Mingi aeg pärast seda tundsin kohutavat häda ja käskisn Tarmol kohe kedagi kutsuda, et keegi midagi alla paneks vm. Ja siis läks järsku sebimiseks, terve tuba oli rahvast täis ning 23.05 oli tita kõhul. Esimene mõte oli, et polnudki kõige hullem :) Oleks keegi mulle enne öelnud, et kell 23.05 on kõik läbi, poleks vahepeal sellist alla andmise tunnet küll tekkinud. Nii klisheelik kui see ka pole, on ometi täiesti õige see, et kohe kui titt kõhule pannakse on valu ununenud. Ja siin ta nüüd siis oli 51 cm pikk ja 3230g raske tüdruku tirts.