Reede, aprill 15, 2016

Relatiivsusteooria jälle. Kuidas mõnipäev on kõik ummikus ja halvasti ja järgmine päev jooksevad asjad  ise paika ja kõik on suurepärane. Hämmastav on see, et öö jooksul ei ole tegelikult mitte midagi muutunud. Mis see siis on kui mitte relatiivsus. Või subjektiivsus? Igal juhul saab seda reaalsust ise luua.

Kevad on alati selline, et tuhat mõtet kihutab peas ja ikka ma seisan seal perroonil ja mõtlen, et järgmine aasta. Et tuleb uus rong. See aasta ma päriselt usungi seda. Aga mitte täna. Täna ma ei tahagi veel sellele rongile istuda. Ja siis ei ole vaja selle rongi kõrval JOOSTA ka. Sest see ei vii kuhugi. Kulutab ainult aega ja kurnab vaimu.


Aga. Otsisin motivatsiooni. Sest enda seest kippus kaduma. Hetkeks tundus.

See polnud küll see teema miks ja mida ma otsisin aga tundus natuke nagu naer läbi valu :"sweat like a pig, look like a fox" "Eat like a pig, look like a pig".

Ma vist juba kordan ennast. Kõik need mõtted on juba olnud. Aga ikka hakkas kergem. Igakord hakkab.