Vinguda või mitte? Miks mitte? Võib-olla tunneks ennast tavaolekus ka suhteliselt räbalasti. Eriti  kui olen pool ööd üleval olnud, lapse juukseid kinni hoidnud kuniks ta potti "kallistab", vaevelnud juba sada aastat ninakinnisuse käes ja kummitav peavalu annab kerge irvega märku, et põskoopa põletik pole kaugel, selg meenutab oma kangusega, et oksahunnikust on jagu saadud ja puud istuvad ka lõhutult riidas. Selles on ometi killuke võidurõõmu. Ja äkki ma oleks niisama ka väsinud. Ma kohe lohutuseks tellisin endale igasugu asju, kuniks need käes pole võib rõõmu tunda. Sest eks tavaliselt kipub ju nii olema, et iga asi on oma hinda väärt. Lisaks sõin mõõdutundetult küpsiseid ja vahukoort, sest noh, seisus kohustab ja shampust mulle ei ole ju ette nähtud :)

Karolin sai 5. Pidu kestis mitu päeva. Ikkagi 5. Normaalne inimene juba. Ühtegi normaalset pilti ainult ei saanud, sest  mängutoasünnipäevad ei ole normaalsed. See oleks nagu kari ilusates riietes väikeseid ahve oleks keset dzhunglit lahti lastud. No midagi sellist.

Aga võib vist peo õnnestunuks lugeda sellegipoolest.

Mul oli eile saiapohmell. See on tõsi, gluteen on saatanast. Eriti suurtes kogustes. Ma ehmatasin eile täitsa ära, arvasin, et nüüd ongi see käes. No see kus käia ei jõua ja tahaks ainult magada ja diivanilt püsti saamine on omamoodi ettevõtmine. See kuiõue vaadates loodad, et hakkaks vihma sadama, sest siis ei pea ennast välja ajama ja saaks teki üle pea tõmmata.  Aga õnneks läks üle. Täna on peaaegu normaalse inimese tunne jälle. Tahaks vihmas tantsida või kuivas kükke teha (no selliseid poolikuid, mida paksud teha suudavad). 10 nädalat, käkitegu :)

jälle haige...JÄLLLEEE!

K-l algas see nali varem ja kestis põhimõtteliselt ühe öö, seega hea, et tal niigi läks. Mul ei läinud. Väärtuslik õppetund on , et apelsin maitseb tagasi tulles paremini kui suitsukala ja paprika.  Ma ei maganud 2 ööd ja magasin 2 päeva. Ei söönud 2 päeva ja kui mina juba ei söö, siis on asi halb. Hommikul jalad valutasid nagu oleks üle 10a jooksmas käinud, tegelikult tõusin iga 10 min järel istuli või vahetasin külge, higistasin ja külmetasin korraga, iiveldusest ja muudest võludest rääkimata.  Õudne värk ühesõnaga, ei soovita. Kogu huumorist ema juubelist jäin ka ilma. Olla vist tore pidu olnud, mõningate eranditega. Aga mis elu see ilma draamata ikka on. Laps tuli peolt koju sellise kingihunnikuga, et ma hakkasin kahtlema, et äkki ma magasin nädal aega ja juba oligi tema sünnipäev. Ma olin nende eest tänulikumgi kui ta ise, ta mängis nendega terve päeva, ise omaette ja lasi mul rahulikult kudeda. Oh õnnistust.

No igatahes praegu on tunne peaaegu nagu inimesel, isegi tahaks juba midagi teha. Nüüd tuleb pöialt hoida, et teistel ka põhjad peaksid :)